Keskkonnaministeerium selgitab: riigimetsa tervisest hoolitakse ja juurepessuga võideldakse



Viljandi Folgi ajal õhust
Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Vastuseks 28. septembri Metsalehes ilmunud artiklile „Riiklik metsanduspoliitika toodab mädanevat metsa“, leiab keskkonnaministeerium (KKM), et avaldatud info eksitab lugejaid otseselt väitega, et probleemi lahendamiseks ei ole midagi tehtud.

Sellest tulenevalt koostas KKM põhjaliku vastuse artiklis toodud väidetele, samuti ülevaate nendest tegevusest, mida juurepessu aladel riigimetsas rakendatakse. Toome vastuse siinkohal tervikuna ka lugejateni.


Juurepessust tingitud probleem on teada juba aastakümneid, selle peamiseks põhjuseks on nõukogude ajal toimunud põllumaade metsastamine, mis lõi viljakatel muldadel juurepessu levikuks väga soodsad tingimused. Täna põllumaadele enam ei istutata, need alad jäetakse looduslikule uuenemisele ja enamasti hakkavad seal kasvama lehtpuud.

Probleemile lahenduste leidmiseks on juurepessuga seotud uuringuid samuti juba aastakümneid läbi viidud ja pidevalt ka saadud teadmisi metsamajanduses rakendatud. Riigi toel valmis Eesti Maaülikoolis metsapatoloogia labor, mis võimaldab juuremädanikke kiiremini ja täpsemalt määrata ning seeläbi ka kiiremini probleemidele reageerida ning uusi lahendusi välja töötada.

Ka kuusikute raievanuse langetamine on seotud just nendesamade viljakate alade kuusikutega, mis on viljakast kasvukohast tulenevalt juuremädanikele vastuvõtlikumad ja sageli haigestunud. See võimaldab neile aladele panna kasvama terve metsa ja seeläbi metsa säilitada.

Seotud lood:

Artiklis viidatud uuringutest on möödunud pea 20 aastat. Selle ajaga on oluliselt muutunud teadmised juurepessu levikust, ennetamisest ja n-ö ravist, metsanduses kasutatavad võtted ja metsas kasutatav tehnika. (Näiteks metsa harvendamine toimub varasemas eas kui puude kännud on peenemad ning haiguse osas vähem vastuvõtlikud. Samuti kui mingil põhjusel on raieid vaja teostada üle +5 kraadise temperatuuri juures, siis soovitatakse kände töödelda looduslikku juurepessu konkurenti sisaldava biopreparaadiga Rotstop.)

Toome ebakõlade märkimiseks välja väited artiklist ja keskkonnaministeeriumi kommentaari.
Väide: Metsameestele on intensiivse raietegevuse ja valede majandamisvõtete tõttu üha vohava juurepessu probleem hästi teada, aga sellele vaatamata pole RMK ega keskkonnaministeerium midagi ette võtnud.

Kommentaar: Väide on vale. Keskkonnaministeeriumi poolt sel aastatuhandel tehtud õigusaktide muudatuste ettepanekute puhul on silmas peetud eesmärki parandada Eesti metsade tervislikku seisundit. Sisendid muudatuste tegemiseks saadakse teadlastelt ja ekspertidelt.

Juurepessu probleemi peamiseks põhjuseks on ENSV ajal toimunud ulatuslik põllumaade metsastamine, liiga tihedasti istutatud kuusetaimed ning valel ajal tehtud või suisa tegemata jäänud hooldusraied, mis kokkuvõtvalt nõrgestasid puid ja halvendasid seeläbi puistute tervislikku seisundit. Tol ajal puudus põhjalik teadmine juurepessust ning ei teatud tõhusaid tõrjevahendeid. Sellistest juurepessu levikut soodustavatest metsakasvatusvõtetest on loobutud.

Keskkonnaministeerium on läbi Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) rahastanud mitmeid uuringuid, mille eesmärk on seotud paremate praktikate leidmisega juurepessu piirkondade metsade majandamiseks.

  • Kõige suurem on olnud riigi panus Eesti Maaülikooli metsapatoloogia labori väljaehitamisse, mis on loonud aluse uuringute võimalusteks. Kuna juuremädanikud (juurepess, külmaseen) on meie metsades kõige enam kahju tekitavad seenhaigused, siis on neile ka laboris suurt tähelepanu pööratud.
  • Riik on rahastanud ja rahastamas projekte: „Olulisimate juuremädanike tekitajate leviku ja kahjustuse uuring Eestis“, „Olulisemate juuremädanike kahjustuste uuring okaspuu puistutes“, „Kiirekasvuliste lehtpuunoorendike kasvukäik endisel põllumajandusmaal ja selle mõjutegurid“. Viimane neist uurib kuuse kõrval teiste puuliikide kasvatamist endistel põllumajandusmaadel.
  • Lisaks on läbi aastate teostatud KIK-i rahastusel kordusprojekti „Metsa kasvukäigu püsiproovitükkide võrgustiku kordusmõõdistamine“, kus kogutud algandmeid kasutatakse erinevateks uuringuteks ning bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööde tegemiseks. Nende hulgas on ka juuremädanikega seotud uuringuid.

RMK teadusprojektina on aastatel 2016–2019 töös „Kuusikute raieaja ja raieviiside mõju patogeenide levikule ja arvukusele ning puistu elurikkusele viljakates kasvukohatüüpides“, mille tulemused aitavad RMK-l ja teistel metsaomanikel edaspidi oma metsades valida veelgi sobivaimaid majandamisvõtteid.

RMK on kohastanud oma tööpraktikat juurepessu tundlikel aladel, mille tulemusel pritsitakse kände vegetatsiooniperioodil Rotstopiga, metsa uuendatakse väiksema algtihedusega, valgustusraietel viiakse puistu tihedus väiksemaks ning harvendusraiete tegemisel kasutatakse spetsiaalselt sellisteks töödeks toodetud metsamasinaid.

Sellega on seotud ka riigipoolne hiljutine samm viljakates kasvukohatüüpides kasvavate kuusikute raievanuse langetamiseks, kuna juuremädanike kahjustused hakkavad kiiremini levima just selles vähendatud vanuse vahemikus.

Väited:

"Praeguse vale metsamajandamise tagajärjed kumuleeruvad aja jooksul aga üha rängemaks, jättes meie lastele pärandiks haige ja mädaneva metsa. Siinne kuusik on veidi üle kolmekümne aasta vana, aga juba mädaneb,” vangutab metsamees pead. Esmapilgul võib jääda mulje, et tema ümber kõrguvad kuused on terved, aga juurepessu laialdase leviku üks peamisi põhjusi ongi Sepa sõnul see, et inimesed ei näe haiguse ulatust enne, kui on liiga hilja.

“Praegu kasutatavate metsandusvõtete tõttu levib pess üha laialdasemalt, aga sellegipoolest tehakse neid kiire tulu ootuses edasi,” on metsamees nördinud.

“Rasked lageraietraktorid saadetakse harvendusraieid tegema, nii et tüved ja juured puruks ning pinnase külmumist ei vaevu keegi ootama.”“

Kommentaar:

Mida noorem on puistu, seda keerulisem on juurepessu kahjustusi tuvastada, näiteks ei ole võimalik juurepessu silma järgi hinnata kuni 30-aastases metsas. Juurepessu kahjustused pärinevad 30–60 aasta tagustest otsustest ja tegudest ning seda ei saa seostada tänapäevaste puudulike otsustega.

Saab vaid teha järeldusi ENSV ajal tehtud vigadest ning metsapoliitika arendamisel arvestatakse käesoleval ajal oluliselt ka metsade tervisliku seisundi parandamisega, tänu millele on 30 aasta pärast tõenäoliselt juurepessu kahjustused võrreldes tänasega oluliselt vähenenud. Ka praegu ei ole juurepessu kahjustused okaspuumetsades sugugi valdavad.

Keskkonnaagentuuri 2016. aasta SMI andmete kohaselt on kuusikutes esinevat juurepessu registreeritud 28 100 hektaril, mida on vähem kui 8% kogu kuusikute pindalast. Männikutes on juurepessu registreeritud 10 400 hektaril, mis on 1,5% männikute pindalast. Mõningal määral esineb juurepessu ka segapuistutes kasvavatel mändidel ja kuuskedel, eelkõige kuuskedel, mis kasvavad männikutes.

On tõsi, et soojade või lumerohkete talvede tõttu Eestis igal aastal pinnase külmumist ei toimu ning see on suunanud kohandama ka seniseid metsamajandamise praktikaid. Soojade ilmadega kaetakse kännud juurepessu tõrjevahendiga. Kõige levinumaks tõrjevahendiks on biopreparaat Rotstop, mis on valmistatud teise seene – hiidkooriku baasil. Tõrjuva seene pritsimisega nakatatakse känd teise seenega enne, kui sellele jõuavad juurepessu eosed. Nõnda ei saa ohtlik haigus enam edasi levida.

Samuti tehakse RMK-s ja üha rohkem tänu metsanduslikele toetustele ka erametsades valgustusraieid. Selle käigus vähendatakse tihedate ning seeläbi nõrkade puistute kujunemist. Teadlaste andmete alusel saab väita, et valgustusraie ealistes puistutes juurepess raiutud kände ei nakata, kuna raiutavate puude kännud on valdavalt alla 10 cm.

Väide:

Sepp on katsunud metsatööde käigus selgitada, et haiguse leviku vältimiseks tuleks talitada teisiti, ja kui erametsaomanikud teda mõnikord kuulavadki, näiteks ei istuta nakatunud langile mitte kuuske, vaid halli leppa, siis RMK puhul olevat käsk nagu Kremlist.

Kommentaar:

Väide on vale. Halli leppa metsa ei istutata, sest sellega uuenemine toimub looduslikult. Peamiselt uuendatakse mets okaspuudega, kuna nende osakaalu hoidmise vajalikkust on rõhutanud kõik metsanduslikud huvigrupid. RMK uuendab metsi ca 60% ning erametsi uuendatakse ca 28% raiesmikest. Ülejäänu jäetakse looduslikule uuendusele, mille tagajärjel tekivad peamiselt lehtpuumetsad, näiteks ka mainitud hall-lepikud, aga ka sanglepikud, haavikud, kaasikud. Istutatud okaspuumetsad ei püsi samuti viljakal pinnal alati monokultuurina, vaid täienevad sageli lehtpuudega.

Väide:

Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) metsandusliku uurimisinstituudi teadlased Silja Hanso ja Märt Hanso avaldasid juba 1999. aastal põhjaliku uurimustöö, tuues välja otsesed seosed praeguste majandamisviiside ja juurepessu laialdase leviku vahel. Teadlased hindasid endistele põllumaadele istutatud kuusikutes (mida meile pärast Teist maailmasõda ohtralt rajati) tekitatud kändude rolli juurepessunakkuse levimisel.

Kommentaar:

Nagu ka eespool öeldud, siis see teadmine on riigil olemas ning teadlikult põllumaade metsastamist okaspuudega sarnaselt Teise maailmasõja järgse ajaga enam ei toimu. Küll on veel sööti jäänud põllumaid, mis ise metsastuvad, aga seal toimub reeglina looduslik uuenemine lehtpuuga.

Aeg on edasi läinud ning teadmised ja praktikad on paranenud. Kui paarkümmend aastat tagasi Hansode tehtud uuringu ajal kasutati metsatöödel metsale mittekohandatud kokkuveomasinaid (põllumajanduslikud traktorid lühikese haaratsiga), mis liikusid mööda raielanki, siis tänased metsamasinad on spetsiaalselt kohandatud metsas töötamiseks ning nendega liigutakse üksnes okstega tugevdatud kokkuveoteedel. Selliselt ei kahjustata nii palju pinnast, nagu nõukogude ajal.

Maaleht loosib välja 40 piletit Itaalia muusika festivalile. Kui olete Maalehe tellija ja soovite sellest kõigest osa saada, siis pange end kohe kirja!
Kui te ei ole veel tellija, siis praegu on just õige aeg liituda Maalehe tellijate perega. Rohkem infot SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare