Keskkonnaministeeriumi pressiteates öeldakse, et muudatuse eesmärk oli luua täiendav võimalus kasutada looduskaitsepiirangutega kinnisasjade riigile omandamiseks lisaks riigieelarvelistele vahenditele ka teisi allikaid, et tagada riigi kohustuse tõhusam täitmine.

See ei pruugi aga tähendada, et raha juurde tuleb. „Tänu muudatusele saab edaspidi selleks seni riigieelarves ette nähtud vahendeid kasutada muul otstarbel,” jätkub pressiteade.

Ministeeriumi avalike suhete osakonna peaspetsialist Kady-Ann Sutt selgitab, et seadusest tulenevalt jäävad alles mõlemad variandid – nii RMK kui ka riigieelarve. „Kuid suund on võetud siiski selliselt, et looduskaitsealuseid maid hakkab edaspidi maaomanikelt ostma RMK, kelle eelarvesse on käesoleval aastal selleks planeeritud 5 miljonit eurot,” lisab Sutt.

Tema sõnu ostis riik 2017. aastal 33 kaitsealust kinnisasja kogumaksumusega 2,72 miljonit eurot ja kogupindalaga 339 hektarit. „2018. aasta riigieelarves looduskaitsealuste maade soetamiseks vahendeid ette ei nähta, välja arvatud 2017. aasta vastav kasutamata jääk, mis on ligi 370 000 eurot ning mis tuuakse üle 2018. aastasse menetluses olevate maade soetamise tehingute lõpule viimiseks.”

Seega on loota, et tänu asjade uuele korraldusele peavad maaomanikud kompensatsiooni oluliste majandamispiirangutega maade eest vähem ootama – alanud aastal on selleks ette RMK eelarves nähtud üle 2 miljoni euro rohkem, kui mulluses riigieelarves.

Milliseid tükke RMK ei vaja?

RMK saab võimaluse kasutada kaitstavat loodusobjekti sisaldavate kinnisasjade ostmiseks peale riigieelarvest eraldatud vahendite ka oma tegevuseks mittevajalike kinnisasjade müügist saadud tulu ja puhaskasumit. Seni kehtinud seadus ei näinud ette võimalust kasutada tulu muul otstarbel kui riigimetsa majandamiseks või tulu saamiseks.

RMK saab looduskaitsealuste maade ostmisega alustada alles siis, kui vajalikud seadusandlikud muudatused on tehtud ja jõustunud ning töökorraldus paika saanud, mistõttu praegu ei saa veel selgitada, kuidas müük täpselt toimuma hakkab.

Keskkonnaminister Siim Kiisler märgib muudatust kommenteerides, et looduskaitsealuste maade omandamiseks vajaliku raha saamiseks müüb RMK maatükke, mida ta ei vaja ja mis seisavad seetõttu kasutult. Loomulikult tekib küsimus, millised siis on need RMK valduses seisvad „kasutud“ maatükid.

„Müügiks valib RMK maatükke, mis ei ole riigimetsa majandamiseks vajalikud või millele ei ole praegu ja ei saa ka tulevikus RMK jaoks väga suurt väärtust olema, näiteks kauguse, väiksuse või ligipääsetavuse tõttu, aga millel võib olla väärtus eelkõige naaberkinnistute omanike jaoks, kes selle läbi oma maaomandit suurendada saaksid,“ annab RMK kommunikatsiooniosakonna juhataja Kristi Parro selgituse. „Näiteks muust riigimaast eraldatud üksikud maatükid, hoonestatud kinnistute vahel asuvad maatükid, ligipääsuta maatükid ja ka RMK hallata olev põllumaa. Kinnisvara ja maa võõrandamise üle otsustab RMK nõukogu.“

Seaduseandja muudatuse eesmärk on luua täiendav võimalus kasutada looduskaitsepiirangutega kinnisasjade riigile omandamiseks lisaks riigieelarvelistele vahenditele ka teisi allikaid, et tagada riigi kohustuse tõhusam täitmine.