Looduskaitsjate, metsatöösturite ja -omanike vaated erinevad nagu öö päevast. Juba metsanduse arengukava esimesel debatil kiskus tuliseks vaidluseks
Ja juba esimesel arvamustevahetamisel sai selgeks, et hõlpu arengukava koostamisel kellelgi ei saa olema, arvaamusi on seinast seina, alates sellest, mis siis metsas tegelikult kasvab, on need puud või on see puit. Metsatööstur näeb nii, puidutööstur naa. Üks süüdistab teist, teine esimest, olukorrad tipnevad ilmingutega, mida võib nimetada hüsteeriaks.
Erametsaomanik: eraomandit tuleb austada
Sotsiaalvaldkonna töörühmast osaleb MAK2030 väljatöötamisel Kadri-Aija Viik, kes on MTÜ Ühinenud Metsaomanikud juhatuse liige ja Erametsaliidu juhatuse lige, märgib, et metsandus on võetud poliitiliste tõmbetuulte tallermaale. Teisalt pole elu olnud kunagi niivõrd hea ja lihtne kui praegu ning inimestel jääb aega ka muude teemadega, ühiskondlike asjadega tegelemiseks.
„Arvamuste paljusus on hea, aga arvamused peavad olema argumenteeritud,” kinnitab Viik. „Töörühmas me peame püstitama eesmärgid ja leidma vahendid nende täitmiseks. Ei saa olla kahtepidi mõtlemist, justkui oleks kõik kõigi oma. Kõik, ka metsakasutus, peab põhinema kokkuleppel.”
Kardi-Aija Viik toob näite metsasse suhtumise kohta — kellele pakub see silmailu, kellele on nuhtluseks, sest varjutab ära köögiaknasse paistva päikese.
„Kogukondlikult mõeldes püütkem näha ja arvestada kõiki arvamusi,” märgib ta. „Nii peakski sündima ka metsanduses ühiskondlik kokkulepe. Ja ma loodan, et arengukavas ei teki osapooli, kes pole nõus kompromissideks, kes seab ette raamid, millest väljapoole ei olda nõus taganema.”
Arhitekt: rohkem puitu ehitusse
Sille Pihlak, kunstiakadeemia doktoraant ja arhitekt kultuuri töörühmast on seda meelt, et kuigi oleme jõudnud piltlikult öeldes juba kogu maailma betooni valada, peaksime hakkama siiski tagasi pöörduma puitehituse juurde.
„Puit on tore asi, meil on väga hästi arenenud tööstus ja tänapäevane masinapark ja see annab ka arhitektile rohkem võimalusi puitu ehitistes kasutada,” kinnitab ta. „Mul on hea meel, et metsandus laiemalt on ühiskonnas suure diskussiooni osaliseks saanud.”
Sille Pihlak soovib töörühmas leida lahendusi ja perspektiive, kuidas leida puidule kui materjalile kasutusvaldkondi, mis väärtustavad puitu, et ka urbaniseerunud keskkonnas toimetavad inimesed ei unustaks, kust see puit, mida nad kasutavad, on tulnud.
„Peame suutma teha koostööd ja läbi selle leidma lahendusi, siduma kokku teaduse ja ühiskonna, looma tänu sellele paremat puitarhitektuuri ja puidust tooteid,” märgib Pihlak.
Puidutööstur: majandusmets on puidu saamiseks
Majanduse töörühma liige Tõnu Ehrpais, Viiratsi Saeveski juhataja, leiab, et vanasti valitses ühiskonnas suhtumine, et need, kes metsas töötavad, on väga loodushoidlikud inimesed, siis nüüd on kõik semiootikud selgitanud, et see on üks väga hirmus tegevus.
„Mehaaniline metsatööstus on Eestis nii investeeringutelt kui tootlikkuselt Euroopa tasemel. Ja see huvitab metsatöösturit muidugi kõige rohkem,” kirjeldab Ehrpais. „Ja kui kõik tahavad praegu lükata MAK2030 koostamist kõikvõimalikele muudele elualadele, siis minu jaoks on siin peidus suur iroonia. Ma ei saa sellest aru.”
Metsanduse valdkonnas on Ehrpaisi arvates maad võtnud tõsised sotsialismiilmingud ja eraomanikul sõidetakse täiega üle. Ta leiab, et see on põhimõtteline vastasseis ja sellega ei saa kuidagi nõustuda.
„Omanikul tuleb teha vajalikke tegevusi, ka metsas. Omanik ei saa pakkuda teistele inimestele tasuta hüve, tal on endal selle metsaga seoses kohustused ja siis tuleb üks turismiettevõtja ja ütleb, et sa ei tohi siin raiuda, see on minu turismiäri,” kirjeldab Ehrpais olukorda. „Tasub mõelda, kuidas siis ikkagi raha rahaautomaati tekib? Meil on 70 protsenti metsadest majandusmetsad. Ütleme selle siis välja — me kasvatame metsa valdavalt selleks, et sealt puitu raiuda ja seda kasutada. See on majandus.”
Tõnu Ehrpais kinnitab, et metsatööstuse eesmärk ei ole kõike puitu kiiresti ära kasutada. Kui meil on palju metsi majandusest väljas, siis langeb väiksele osale metsadest väga suur, liialt suur koormus,” iseloomustab ta olukorda. „Meil on vaja ühtlast puidukasutust, siis on meil ka konkurentsivõimeline tööstus ja siis oleme üks osa metsaressursi targast kasutamisest. Oluline on õigete puuliikide valik majandusmetsadesse. Ja vaja on saada erametsaomanikud uut metsa istutama.”
Ehrpais ütleb, et juurdekasvuga manipuleerimine on kraav, kuhu meid kõiki püütakse ajada.
„Meil tuleb seisukohti ühtlustada, investeerida tedmistesse. Juurdekasv on väga subjektiivne mõiste. Eks meil on ka kohti, kus ongi selgelt üleraiutud, aga üldiselt on meie metsad alaraiutud,” räägib Tõnu Ehrpais. „Metsateemalist haridustaset tuleb parandada, et ei kirjutataks sotsiaalmeediasse igasugust jama. Teen ettepaneku, et metsandusinimesed ei hakkaks arutlema põlevkivi kaevandamise heade ja halbade aspektide üle. Ja need, kes metsandusest midagi ei tea, võiksid ka metsanduse rahule jätta.”
Ta leiab, et kõikidel osapooltel on metsandusele väga erinevad vaated ja seda aeg ega arengukava ilmselt ei muuda.
„Meil on vaja väga täpselt teada, kui palju, kust ja mida me tohime me raiuda. Sõltumatut tedaduslikku teadmist selle kohta,” nendib Ehrpais.
Ökoloog: looduses on olukord päris hull
Ökoloogia töörühmast Mihkel Kangur, Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteadur märgib, et kui üliõpilaselt küsida, et mis on mets ja kui ta vastab, et see koht, kus puud on, siis see üliõpilane head hinnet ei saa — puukuuris on ka puud, aga ometigi ei ole see mets.
„Sada, sadakakskümmend aastat tagasi hakkas metsade ökoloogiline mitmekesisus kahanema ja see kestab siiamaani,” räägib Kangur. „Teaduse ratsionaalsest seisukohast ja minu enda jaoks ka on mets mitmekesine ökosüsteem, milles valitseb suur liigirikkus, kuhu kuuluvad ka hoolimine, ilu ja armastus. Keskkonnataju määrab ära meie suhtumise ja käitumise metsa, vee ja õhu suhtes. Ja nüüd on selles tajus hakanud toimuma väga suured nihked. Saadakse aru, et meil on asjad loodusega väga halvasti. Võib-olla sisaldub selles ühiskondlikus tajus ka mingi tunnetus, et juhtuda võivad väga halvad asjad.”
Ta esitab retoorilise küsimuse, et kui me oleme metsaomanikud, mille omanikud me siis oleme? Kas me saame ennast pidada metsas elava ilvese või sealkasvavate mustikate ja kukeseente omanikuks? Need on ju sinna ise tulnud või tekkinud, me ei saa ennast nende omanikuks pidada.
„Pikemas perspektiivis ei ole enam majanduslikult kasulik tarbida puitu, mis on saadud mingil eriti keskkonnavaenulikul moel,” väidab Kangur metsamajandajatele vastu. „Me peame majanduse paradigma ümber mõtestama.”
Ta tunnistab, et pole väga kindel, kumb on keskkonnale kahjulikum, kas põlevkivi kaevandamine või metsade raiumine. Nii pole tema sõnul kuigivõrd uuritud seda, milline vesi tuleb välja kuivendatud metsaaladelt. Aga ta teab, et kohati on nende vete fosforisisaldus sadu ja tuhandeid korda kõrgem n-ö looduslikust foonist.
„Siin on nii palju erinevaid nüansse, millest sellise hinnangu andmine sõltub,” ütleb ta. „Ma tahan igatahes, et ei läheks nii, nagu senise arengukavaga, et pandi paika mingisugune raie piirmäär ja nüüd, kui nii palju ei raiuta, on kellelgi põhjust küsida, et näete — me ei täitunud arengukavas sätestatut.”
Kanguri meelest ei ole probleemidele, mis töörühma ees seisavad, võimalik leida lahendust, aga meil on võimalik valida lahendus, mis tähendaks kõige valutumat läbikukkumist.
