Mari Kartau: Kui ma näen raiesmikku, siis ma ei näe seal hävinud metsa või metsa puudumist. Ma näen seal metsa ühes tema arenguetapis

 (91)
Metsataimed helikopteriga langile Lääne-Virumaal
Maikuu alguses vedas Aerocopteri Robinson-tüüpi helikopter riigimetsa raielankidele kottide kaupa metsataimi, mis seal maha istutati.Foto: Sven Arbet

" ...seal, kus metsaga vaid turistina seotud inimene näeb metsa kadumist, näen mina metsa," kirjutab metsandusspetsialist Mari Kartau oma metsablogis.

Tähtsate otsuste tegemine metsanduse vallas on kahe otsaga asi. Üks pool on reaalsed faktid. Nende osas oskavad sõna võtta teadlased, ärimehed ja ametnikud, kelle käsutuses mingit infot on. Lahkarvamused tulevad sellest, et faktide tõlgendamine oleneb sellest, mis kellegi agenda või paelus on. Metsandus annab taoliseks faktide ning numbritega mängimiseks eriti head võimalused, kuna tegu on keeruka, kompleksse süsteemiga.

Igaüks valib endale sobivad arvud

Mitmed teadlased on viimase aja artiklites esile toonud (nt Kuuba, Frey ja on teisigi), et üldised metsanumbrid – raiemaht, juurdekasv, metsamaa hulk jne – ei näita tegelikult midagi. Tuleb arvestada palju peenemate nüanssidega, nagu kasvukohad, boniteet, vanuseklassid, liigiline koosseis ja kindlasti veel midagi. Tõsi on, et metsamajanduslikus mõttes ei ole võrreldavad kidur rabamännik ja viljakas laas, looduskaitseliselt jällegi ei saa ühte patta panna näiteks linnalähedast roheala vana metsamassiiviga.

Loomulikult valib siis igaüks endale sobivad arvud. Ametnik võtab need, mis näitavad, et kõik on suurepärane. Looduskaitsja, vastupidi, otsib välja ka kõige pisemad detailid, mis viitavad ohule. Ärimees otsib numbrid, mis kinnitavad tema ettevõtmise kasumlikkust ning kasulikkust ühiskonnale.

Seotud lood:

Numbritest on võimalik teha igasuguseid järeldusi. Mõned neist on õiged, mõned mitte. Siin on näiteks väga toredaid graafikuid, mis tõestavad seoseid lahutuste ja margariinitarbimise või basseinidesse uppumiste ja tuumaenergia tootmise vahel. Samasuguseid võib teha ka metsanduse kohta. On näiteks võrreldud metsamajandamise intensiivsust ja liikide väljasuremist, kuigi olen mitmeid ja mitmeid kordi kuulnud teadlasi ise tunnistamas, et tegelikke väljasuremise põhjuseid ei teata. Puidurafineerimistehase rajajad on väitnud, et nendele vajalik toorainemaht – 3 milj tm/a – on just see number, mis paberipuitu eestist välja veetakse (ei leia praegu allikat, aga oli üks pikem intervjuu Kohavaga), samas ükski mulle teadaolev statistika nii suurt numbrit ei näita.

Mina olen oma seisukohtade kujundamisel püüdnud lähtuda faktidest, kuid fakt on, et ma ei tea absoluutset tõde esindavaid fakte, kuigi püüan kõigest väest uurida. Ja ma eriti ei põe ka selle pärast, sest minust targemadki ei tea, kuigi teevad näo, nagu teaks. Aktivistid omakorda süüdistavad ametnikke faktide varjamises, samas ma olen täiesti kindel, et kui neile ka antaks kätte näiteks SMI valemid, siis ei oskaks nad nendega midagi pihta hakata. Ehk mõni üksik, kel on kraad kõrgemas matemaatikas.

Metsateema jääb suuresti emotsionaalseks

Seega, metsateema arutamine on ja ilmselt ka jääb suuresti emotsionaalseks. Enamik arvamusi kujuneb meedias ja avalikus diskussiooniruumis korrutatavate väidete põhjal ja kui sinna sisse lipsab ka mõni fakt, siis see pannakse sinna, kuhu see arvaja arvates parasjagu kõige paremini sobib. See käib nii metsakaitsjate kui mestamajandamise pooldajate kohta.

On aga olemas veel teistsuguseid fakte, neid, mida ei saa väljendada ehk numbrites, kuid mis põhinevad isiklikust kogemusest tuleneval teadmusel. Mina leian, et konkreetse inimese konkreetne kogemus on samuti fakt.

Näiteks metsablogija Leili pooldab talumetsa stiilis säästvat metsamajandamist, sest see on tema kogemus, ja tal on õigus. Samas on selge, et suurfirma ei saa tegutseda samamoodi kui üksiküritaja, seega nendel (nii RMKl kui suurimatel juriidilistest isikutest erametsaomanikel) on teistsugune kogemus, mis ütleb, et kasumi teenimiseks tuleb majandada intensiivsemalt. Ja ka neil on omast seisukohast õigus (ma ei hakka siinkohal taas laskuma nende süüdistamiseni, mis viib lõppjäreldustes natsionaliseermise ning eraomandi kaotamiseni).

Loe veel

Minu kogemus metsaga lisaks niisama jalutamisele-seenetamisele on töö kultuuride rajamise ja noorendike hooldamise vallas. Kui ma näen raiesmikku, siis ma ei näe seal hävinud metsa või metsa puudumist. Ma näen seal metsa ühes tema arenguetapis. Ma vaatan, kas on juba taimed istutatud või veel ei ole. Kui ei ole, siis vast istutatakse või tuleb sinna nii ehk naa looduslik uuendus. Kui on, siis vaatan, mida on istutatud ja kas on ka hooldatud. Kui ma näen võsa, siis ma ei näe unarusse jäetud metsa, ma näen vajadust teha valgustusraiet ja näen ka seda, kas seal varem ehk on juba midagi tehtud ning mis siis sellest metsast võiks saada, kui seal ei tehtakski midagi. Igal juhul seal, kus metsaga vaid turistina seotud inimene näeb metsa kadumist, näen mina metsa.

Metsa hävimist meil ei toimu

Metsa kadumine, hävimine on see, kui on toimunud raadamine eesmärgiga see maa mingisse muusse kastusse võtta. Seda meil minu teada ei toimu, va teede laienduste ja mõningate üksikute ehitamiste puhul. Ja teede laiendamine on minu arvates positiivne. Kuigi autotransport on keskkonna mõttes kahjulik, on see paratamatult olemas (kuigi mõnel, kes elab Kalamajas ja käib tööl kesklinnas, võib olla ka naiivne arvamus, et ta saab oma senist heaolu säilitada ilma autotranspordita) ja parem, kui see on ohutum.

Leian, et kogemusepõhised faktid on seda kandvamad, mida sügavamal kogemusel need põhinevad. Ja igal juhul on metsas töötaja – olgu ta metsatööline, erametsaomanik, loodusteadlane või ärimees – kogemus põhjalikum ning seeläbi väärtuslikum, kui metsa vaid rekreatsioonilistel või esteetilistel eesmärkidel tarbivatel kodanikel.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare