Mart Erik: kellelgi ei ole õigust ette kirjutada oma naabrile, et ta oma metsa ei tohi raiuda

 (74)

Piret Arvi ja Andrus Paas
Foto: Anni Õnneleid

Kõik me oleme märganud teede ääres raielanke. Paljude inimeste arvates on neid just viimasel ajal kuidagi palju tekkinud. See ongi nii, kirjutab metsamees Mart Erik oma blogis.

Et selle põhjustest aru saada, tasub vaadata umbes 80 aasta taha, mil need metsad suures osas tekkisid.

Nõukogude okupatsioon, sõda, Nõukogude okupatsiooni uus tulemine, suur põgenemine, küüditamised, ühismajandite teke ja linnastumine tekitasid Eestis olukorra, kus alates 1940ndaist on väga palju endisi kodusid, karjamaid, heinamaid ja põllumaid maha jäänud. Nii nagu ütles Kaido Kama oma arvamusartiklis 5. märtsi Postimehes – metsale pole inimesi vaja – ehk et mets toimetab nagunii omapäi, siis suurele osale nendest maadest ongi mets praeguseks peale kasvanud.

Nõukogude ajal oli praegune eramets suuresti kolhooside ja sovhooside käes. Töötasin ise 1980ndail ENSV Riiklikus Plaanikomitees, kus tegime viisaastaku plaane ja perspektiivplaane kuni 2020. aastani. Selle käigus leidsime, et ühismajandite metsades on aastaks 2020 peaaegu kogu mets küps.

Mäletan, et seal nägime meeletus koguses kaske ja tolleaegse pisut üle 3,5 miljoni tihumeetrise raiemahu (kogu Eesti raiemaht) juures puudus mul igasugune ettekujutus, mis siis nende metsadega peale hakata. Kirjutasin toona plaanikomitee esimees Gustav Tõnspojale märgukirja, mille peale ta kutsus kokku nõupidamise, kus osales ka tolleaegne metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder. Mäletan selgesti, kuidas Heino Teder ütles mulle heatahtliku naeratuse saatel: „Mart, jätame need kolhoosi ja sovhoosi metsad rahule! Neid võib veel kunagi vaja minna, me ei tea, mis tulevik toob.“

Seotud lood:

Ega ma tookord ei saanud temast päris täpselt aru, siis polnud veel sinimustvalget välja toodud. Võimalus, et murdmatu liit võiks kokku kukkuda, tundus vaid soovunelmana. Aga küllap taluperemehe poegadel Tederil ja Tõnspojal olid veel vanad ajad meeles ja nad polnud kaotanud lootust oma maid veel kunagi tagasi saada.

Ja siis 1990ndate alguses see juhtuski: inimesed saidki oma maad tagasi. Sadadel tuhandetel oli see tagastatud maa ühtäkki kui elukindlustuspoliis, mis välja maksti, või kui pangaarve, millelt röövitud raha oli koos protsentidega tagasi kantud.

Põhiseaduse järgi on igal inimesel õigus oma vara kasutada ja käsutada kehtiva seaduse kohaselt ja seda on inimesed ka teinud. Mets oli saanud küpseks, seda müüdi kas raiena maad alles jättes või koos maaga. Saadud raha eest koolitati lapsi, parandati eluaset, osteti autosid, mis siis, et Forde. Käidi reisimas, lihtsalt joodi see raha maha – kuidas aga inimene ise heaks arvas.

See on iga inimese õigus, kui soovite, siis kompensatsioon selle kurja eest, mida eesti rahvale on teinud võõramaised vallutajad.

21. sajandi kaunishingel polegi moraalset õigust neid inimesi arvustada, saati siis kohut mõista nende inimeste üle. Kohut mõista näiteks selle üle, kui vanatädi Emma pärandas oma metsa lemmiklapsele ja see otsustas metsa maha müüa metsaärikatele, kes selle kohe edasi müüsid, et tööstust puiduga varustav firma selle maha raiuks.

Nagu enne öeldud – mets kasvab ka inimeseta. Aga nüüd on jõudnud aeg sinnamaale, kus maad kontsentreeruvad professionaalide kätte, kes neid maid ka majandama on asunud. Onu Juhan Tallinnast, kes müüs oma metsa Hiiumaal, et parandada oma maja katust, hambaid või saada puusaimplantaat, poleks kõige parema tahtmise juures suutnud ega osanudki oma metsa eest hoolt kanda ning näiteks istutusi teha, kui ta just spetsiaalselt poleks ala õppinud nagu paljud omanikud seda nüüdseks teinud on. Palju on räägitud, kui paha on maade koondumine suuromanike kätte. Aga 50 aastat oli see igati loomulik protsess lihtsalt peatunud.

Ühest küljest meie mets ja meie loodus on ühine vara – juriidiliselt ju ei ole. Mitte kellelgi ei ole õigust ette kirjutada oma naabrile, et ta oma metsa, mis on sinu maja kõrval, ei tohi raiuda. Sinu magamistoa aknast nähtud öökull pole see, kellega rääkida. Võimalik, et maja, kus elad või suvitad, on naabermetsa omaniku rekvireeritud kodu, mida ta tagasi ei saanudki. Selle asemel, et kurjustada oma suvila naaberkinnistu omanikuga põhjusel, et ta raius sinu kodumetsa, kus oled aastaid seenel käinud, oleksid võinud ju naabriga rääkida, et see mets on sulle tähtis. Võimalik, et ta oleks selle sulle müünud või jätnudki puutumata.

Aga läks hoopis teistpidi, naabril võis olla kümme korda tähtsam põhjus oma metsast raha kätte saamiseks, mis kaalub üles asjaolu, et sa pead raielangi kõrval elama kümmekond aastat, enne kui see jälle metsaks saab. Teisalt: küllap meil on ka palju inimesi, kes näevadki, kuidas lapsepõlvemälestustes olnud ilus metsatukk ümber kodutalu on praktiliselt hävinud, ilma et inimene oleks kätt külge pannud, sest loodus on teinud oma töö.

Noored ja rohelised, kellel teil on olnud õnn elada väljaspool nõukogude korda ja ei tea, mida see tähendab, austage ikkagi iga inimese õigusi, püüdke neid mõista. Kui keegi teist tahab soetada endale oma isiklikku kodumetsa, palun väga, keegi ei keela teil seda teha. Kui raha napib, pange rahad kokku ja ostke endale kasvõi musta toonekure pesa. Pakkumisi on küllalt.

Aga esimese asjana, kui oma suvemaja aknast naabri metsa naudite – rääkige oma naabriga!


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare