PUIDUENERGIA SEMINAR | Küttepuidul üha enam tahtjaid, hind tõuseb jõudsalt

Eestis oma valdkonna suurimate sekka kuuluva hakkpuidu tootmise ja müügiga tegeleva OÜ SLG Energy juhatuse esimehe Janar Eelmaa sõnul tuli hakkpuiduteema eriti teravalt avalikkuse päevakorda eelmisel soojal talvel, kui hakkpuidutootjad sattusid tugeva löögi alla – pehme pinnasega metsast ei saanud puitu kätte.

„Ei olnud kaugel aeg, kui nii mõneski Eestimaa linnas oleks kaugküttega varustatus võinud katkeda. Metsas sõideti kanuudega, suur osa raidmetest läks traktorite rataste alla täiteks, isegi asfaltteedele ei pääsenud enam metsast tehnikaga ligi ja ka päris külmade saabumise järel tuli jaanuarikuus veel katta vahepeal tekkinud kahjusid, mistõttu normaalselt polnud võimalik tööd teha,” kirjeldas Janar Eelmaa aasta alguse olukorda.

Täna toimub Tallinnas Eesti Erametsakeskuse korraldusel puiduenergeetika seminar, kus teravdatud tähelepanu all Eesti Metsanduse Arengukava aastani 2030, puiduenergia koht selles ning energeetikas puidu kasutamist mõjutavad Euroopa Liidu õigusaktid.

„Nüüd on aeg analüüsida, kas puiduvaakumi tekkimises oli süüdi hakketootjate kesine planeerimisoskus või tõepoolest ettenägematud ilmaolud. Viimast on tegelikult ikka üsna keeruline prognoosida.”

Eelmaa sõnul on Eestis tekkinud n-ö hakke-tõmbekeskused, mis määratlevad ära ka suuremad hakketarbimise keskused. Ta rääkis, et kui veel 2016. aastal toodi Lõuna-Eestisse palju hakkpuitu sisse Lätist ja Eesti tervikuna eksportis seda Põhjamaadesse, siis eelmisel ja tänavusel aastal on hakkpuidu import Lätist peaaegu lakanud, küll on lähiregiooni tarneahelat mõjutanud Valgevenest Lätti ja Leetu saabuv hakkpuit. Eesti, eriti Saaremaa ja Hiiumaa aga müüb energiapuitu küllaltki hoogsalt Soome ja Rootsi.

„Arvestades meie siseriikliku tarbimise kasvuga edaspidi hakkpuitu Eesti enam väga välja ei müüda, pigem viiakse välja pelleteid,” kirjeldab Eelmaa võimalikku tulevikku. „Senised Saare- ja Hiiumaa läänesuunalised tarned võivad aga suuna võtta hoopis mandri-Eestisse. Elame situatsioonis, kus Eestist võib saada ka mingil määral hakkpuidu importija. Sellepärast on ka energiapuidu kokkuostu hinnakõver, mis praegu soosib metsaomanikku, kulgemas juba mõnda aega tõusvas joones.”

Ta nendib, et kõikide heitlike muutustega kaasnevad ka hakketootjate tarneraskused, logistika muutub ebaefektiivseks, tooraine kallineb, kaasneb kohustus oma tootmine sertifitseerida ja võib alaneda ka hakkpuidu kvaliteet.

Sellest tulenevalt on mõningal määral muutunud ka toorme portfell – aastal 2016 moodustas põhilise osa toorainest raidmed, täistüvivõsa, ümarpuit ja saetööstuse jäätmed, siis nüüd lisandub raidmetele võsa ladvad, kännud, puidutööstuse ülejäägid ja muud puidujäätmed. Ümarpuidu osakaal tooraines jääb järjest väiksemaks.

Tooraine energiasisaldusele see siiski kuigi hästi ei mõju – kui 2017. aastal oli see 0,81 MWh/pm3 kohta, siis 2018. aastal kukkus puidu energeetiline väärtus 0,77 MWh/pm3. See suurendab kütmisel mahulist puiduvajadust – näiteks 15 000 elanikuga linnakese puhul oleks kütteks kuluva puidu vajadus vastavalt 205 000 tm ja 216 000 tm.

Hakkpuidu tootja saab riske maandada ennekõike laovarude suurendamise ja planeerimisega ning tegevuse üldise efektiivsemaks muutmisega.

„Meil ei saa mitte mets otsa, vaid Eestis liigub välja järjest kõrgema lisandväärtusega tooteid, olgu need siis toolijalad või puidugraanul. Ehk – välja ei veeta enam niivõrd ümarpuitu, vaid kõrgema lisandväärtusega toodet,” selgitas Eelmaa. „Sellest ka järjest suurenev nõudlus energiapuidu järele.”