“Ühelt poolt on kiire süsinikubilansi tasakaalustumise põhjuseks noore metsa märkimisväärne kasvuhoog. Põhjusel, et süsinikku seob üksnes kasvav mets, suureneb kasvuperioodil kiiresti ka seotava süsiniku hulk. Teisalt saame rääkida tagasihoidlikust süsiniku kaost läbi mullahingamise - aastane mullahingamise voog jäi samasse suurusjärku keskealistes või vanemates männikutes mõõdetuga,” täpsustas ta.

Seega peegeldavad tulemused edukalt uuenenud lageraie tähtsust metsade efektiivse süsiniku sidumise seisukohast.

Uuringuid, mis aitaksid mõista, kuidas meie metsad süsinikuringes käituvad ja kuidas neid sellest teadmisest lähtudes paremini majandada, pole Eestis tehtud kuigi palju. Uri sõnul on Eesti teadlaste kohustus seda tühimikku täita. Ta nentis, et hiljutise uuringuga võrdväärselt täpsete tulemuste saamine nõuab väga palju tööd ja erinevate osapoolte ühist tahet.

Eesti metsad on olemuselt väga erinevad ja sellest sõltuvalt toimub ka süsinikuringe variatsioonidega.

Seega on ühes metsas uuritud süsinikuringest üldistuste tegemine kõigile Eesti metsadele väär, sedastas professor.

Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste uuringuid toetasid Riigimetsa Majandamise Keskus ja Eesti Teadusagentuur.