Aeg-ajalt ilmub nii trüki-, tele- kui ka sotsiaalmeedias artikleid, mis kajastavad jahimehi sellistena, millised me pole ja millisteks me kunagi saada ei soovi. Anname endale aru, et loodusest üha kaugenevas ühiskonnas ei mõisteta kaasaegset jahindust sellisena nagu ta tegelikult on ja seetõttu teeme kogukonnas pidevat selgitustööd.

Üha sagedamini kohtab pahatahtlikku suhtumist jahindusse kui looduskasutusse, avalikkuse ees faktide moonutamist ja enesekesksest vihast lähtuvaid emotsioonidest nõretavaid raevupurskeid meedias. See kuulub kahjuks tänapäeva urbaniseerunud ühiskonna juurde ja annab aimu selle varjukülgedest ning loodusest kaugenemise probleemi tõsidusest. Ka siin näeme laia tööpõldu kogukonnaliikmete koolitamisel.

Pöördume kõigi Eesti jahimeeste ja nende kaudu riiki saabunud jahikülaliste poole üleskutsega jälgida väga täpselt nii jahiseadust kui ka jahipidamise hea tava. Hea tava järgi kütivad jahimehed alati säästlikult, arvestades ulukiasurkondade jätkusuutlikkust ning vältides ülemääraseid kahjustusi ja haiguseid.

Jahimehes ei tohi iialgi vallanduda kirg loomi tappa. Kui see nii juhtub, tuleb amet maha panna. Jahimees austab ulukite õigust elule, jahti pidades jätab ulukile võimaluse õnnelikuks pääsemiseks. Selles valguses on lubamatu kasutada ulukite küttimisel elektroonilisi peibutusvahendeid ja poolautomaatseid jahitulirelvi, mis mahutavad lubatust suurema arvu padruneid. Lubamatu on küttida ulukeid liialt kaugelt.

Euroopa Liidu liikmesriikide ja paljude teistega piiride avamine on kaasa toonud tihedad kokkupuuted erinevate kultuuridega. Jahikülalistena satuvad siia teiste riikide esindajaid, kelle käitumine ei pruugi mitte alati kokku langeda meie kommetega. Neile tuleb selgitada, mis on Eestimaal lubatud ja mis mitte. Vastavalt jahiseaduse muudatustele koolitab sellel jahihooajal Eesti Jahimeeste Selts esmakordselt jahikülalisi. Seega oleme omalt poolt teinud meist oleneva, et linnujahid jahikülaliste osavõtul kulgeksid seadusekuulekalt ning et nad seda ka tulevikus teeksid.

Peame lubamatuks süüdistusi konkreetsete rahvuste ja riikide ning nende jahikülaliste aadressil. Selline käitumine peaks olema tänaseks ajalugu ja Euroopas ei ole sellele kohta. Elame õigusriigis ja vaatleme süütuse presumptsiooni laiema kõlbelise paradigmana, mis on seotud nii riikide kui ka nende kodanike au ja hea nime kaitsega. Taunime jahikülaliste alusetut süüdistamist ja põhjendamatut halvustamist.

Jahikorraldajatele ja -saatjatele paneme veelkord südamele, et külalisjahid oleksid korraldatud sellisel moel ja viisil, mis järgivad Eesti seadusi ning jahipidamise head tava. Meie kasumile suunatud ühiskonnas on ka jahipidamisest saanud tihti rahvusvahelise äri objekt, mis tähendab, et mõnikord korraldavad seda äriühingud, kus ei ole piisavalt või üldse jahimehi. Ka sellistel juhtudel on meie jahimeeste roll selgitada, kuidas siinmail asjad käivad.

Jahiseaduse järgi korraldab oma maal väikeulukijahti maaomanik, mistõttu palume ka maaomanikel jälgida, kes teie aladel toimetab ja kas kõik käib vastavalt ette nähtud korrale. Kui vaatamata kõigele toimuvad õigusrikkumised, saab jätta Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile või e-postile teabe (ka fotosid, salvestusi jm tõendusmaterjali).

Tähendusrikas on fakt, et eelmisel hooajal rikuti jahikülaliste poolt jahiseadust ainult ühel korral. Ühelgi korral ei tuvastatud rikkumist elektrooniliste peibutusseadmete kasutamise osas. Eelmisel hooajal käis Eestis külalisjahil ca 1200 veelinnujahimeest.

Kutsume kõiki jahimehi, maaomanikke ja külalisjahi korraldajaid tegema omalt poolt kõik, et Eestimaal jätkuks jahipidamine vastavalt seadusele, meie väärtushinnangutele ja jahinduse heale tavale.

Kutsume ülesse kõiki organisatsioone ja kodanikke, kes linnujahi teemal avalikult sõna võtavad, tegema seda väärikalt, õigusriigi kodanikele ja nende ühendustele omaselt, vältima sealjuures liigseid emotsioone ja lausvalet.