Kadudega on loodus oma majapidamises arvestanud: suur sigivus ja kiire täiskasvanuks saamine kompenseerivad kõrget suremust. Liikidel, kel poegi vähe, areng aeglane ja vanemlik hooldusaeg pikk, on ka paremad võimalused kauem elada. Vanemad, olgu üksi või paarilised üheskoos, annavad endast kõik, et laste nõudlikke näljahüüdeid vaigistada.

Asjad on sel moel korraldatud, et uus põlvkond saab jalad alla või tuule tiibadesse enamasti külluslikul ajal juunis-juulis, kui toitu on kõige rohkem saadaval. Headel aastatel on pesades arvukamalt poegi, ebasoodsatel aastatel on järelkasv kesine või jääb pesitsemine hoopis vahele.

Muidugi on lapsed esialgu rumalad ja naiivsed. Elutarkusi tuleb vanemate kõrvalt kiiresti omandada. Juba sügisel peab enamik praeguseid loomalapsi elus ise hakkama saama.

Õppimisvõime on eluküsimus.

Händkakuisa tõi pojale õhtuks uruhiire. Hilisema pesitsemise korral lahkuvad noorkakud pesast alles juuni lõpus.
Emane händkakk valvab, et keegi lapsi ei ohustaks, vajadusel võib ta rünnata ka inimest. Isane käib jahikäikudel, varustades pereliikmeid värske lihakraamiga.
Sõtkalapsed veepeeglil. Enne veele jõudmist tuli ühe päeva vanustel tibudel sooritada julgustükk – hüpe kõrgest pesaõõnsusest alla maa peale.
Ema võttis puu all oma 10 last sappa ja koos paterdati lähima veekogu poole. Imearmsad sõtkapojad on kohe osavad ujuma ja suudavad mööda vett joostes põgeneda. Läheb veel kaks kuud, enne kui nad lennuoskuse omandavad ja iseseisvuvad.
Koprapoeg tutvub koduvetega. Kahekuuse koprapoja väljanägemine on justkui vanalooma mitmekordselt vähendatud koopia.
Ujuma õppis laps esimesel elupäeval pesa varjulises sisebasseinis, juuniõhtused tiirud jõel on esimene tutvus suure maailmaga. Ohtusid ei oska lapsearu veel õieti hinnata, nii võib inimene paadiga pisikesele karvakerale lausa külje alla libiseda.
Metskitsekaksikud emaga heinamaal. Kitsetalled näevad ilmavalgust mais-juunis. Esimesed paar nädalat mööduvad üksi heinas, kus ema neid imetamas käib.
Niitmata metsa-heinamaa on kitsetalledele hea paik õnnelikuks lapsepõlveks. Hea oleks, kui mürisevad niidukid ei satuks metskitse lastetuppa liiga vara. Mais sündinud talledel on jaanipäevaks valged tähnid karvastikust kadunud ja tugevad jalad all.
Isa kõhu alla peitu. Juuliks on väiketüllide pojuke vanematega peaaegu ühte kasvu, kuid üritab endiselt isa kõhu all turvalist peidupaika leida.
Hästi enam ei mahu. Isagi on tõrjuv, püüdes lapse pugemiskatsetest eemale hoida, et saaks mudapinnasest segamatult ussikesi jahtida.
Kivikuninga ilus elu. Suve algul rebasekutsikad enam urus ei püsi. Põnev on urgudest kaugemal käia, sooja kivi otsa ronida, põõnata, ringutada ja suure suuga mõnusalt haigutada.
Elu on ilus ja muretu. Praegu katab veel ema laste toidulaua, suve teises pooles tuleb igaühel ise hakkama saada.
Kährikukutsikate nõgesene lapsepõlv. Poolteist kuud tagasi ilmale tulnud kährikubeebid on juuni lõpuks parajateks jõmmideks sirgunud.
Koduurg, mille vanemad kivihunniku alla kraapisid, hakkab viiele rüblikule kitsaks jääma. Kutsikad kolavad üha enam ringi, nuusutavad uusi lõhnu ja proovivad hammaste teravust.
Hiireviu pesast vaatavad alla kaks poega. Põldudevahelises metsatukas suure kase otsas on hiireviupaar rajanud pesa, kus mai lõpus koorus kaks poega.
Noorem poeg on poolenisti udusulis, vanemal on suled seljas ja terane pilk silmis. Hiired on viu põhitoit. Heal hiireaastal on poegi pesas 4–5, kehvemal vaevu 2–3. Juuli keskel saavad noored viud tuule tiibadesse.
Sinikael-pardi suurpere. Sinikaelaproua saatus on olla lasterikas üksikema, kel valvata ja koos hoida 11 tibu. Isapardid end peremuredega ei vaeva.
Tibud on sünnist saati toimekad. Nad ujuvad hästi, söövad isukalt veetaimi ja sirguvad ruttu. Juuliks on lapsed emaga peaaegu ühte kasvu.
Värvilised laugutibud. Laugu lapsi nähes ei saa öelda, et nad oleksid justkui isa-ema suust kukkunud.
Nii erinev mustasuleliste vanemate omast on esimestel elunädalatel laugutibude kentsakas välimus: nägu ja nokk punased, oranžikas udusulepärg ümber kaela. Erksad värvid aktiveerivad vanemate toitmistungi. Suve lõpuks pojad kasvavad ja ilusad värvid kaovad.
Neli poega, kaks lapsevanemat – hallpõsk-püttide peremudel. Erinevalt partidest tegelevad püttidel laste eest hoolitsemisega mõlemad vanemad ühiselt.
Ajal mil emane haub, jääb isase osaks kalapüük ja pesamüüride toestamine. Kui kõik neli toredalt vöödilist poega on koorunud, ujutakse koos järvel. Noorim ja väikseim saab esialgu priiküüti vanalinnu seljas.
Rähnipojale süüa! Mida suuremaks saavad suur-kirjurähni pojad pesaõõnsuses, seda häälekamalt nad endast teada annavad. Vanemad kannavad neile üksteise võidu tabatud mutukaid-putukaid ette.
Marjalutikad, sipelgad, vesineitsikud… Rähn ei ütle ära ka värvuliste poegadest, muutudes vahel julmaks pesarüüstajaks. Peaasi et enda poegadel kõhud täis oleks.