Kas ümarmudil ja mudakrabi söövad mere tühjaks?

 (6)

Kas ümarmudil ja mudakrabi söövad mere tühjaks?
Mudakrabist on saanud paljudes Eesti piirkondades tavaline mereliik.Foto: Kristiina Nurkse

Globaliseerumise ja rahvusvahelise kaubavahetusega üha kasvav võõrliikide levik on looduskeskkonna üheks põhiliseks probleemiks. Võõrliigid mõjutavad kohalikke ökosüsteeme, toiduahelaid, võetakse ära nišše.

Teisest küljest on liikide levik loomulik protsess – näiteks Läänemere elustik sisuliselt võõrliikidest koosnebki. Vahe on leviku kiiruses, mis on tänu inimesepoolsele abile on väga erinev loomulikust levimiskiirusest.

Läänemeri on praegugi pidevalt muutumises olev ökosüsteem ja nii ümarmudil (Neogobius melanostomus) kui ka mudakrabi (Rhithropanopeus harrisii) on liigid, mis jõudsid siia alles 2000ndate alguses. Pärit on need loomad vastavalt Kaspia regioonist ja Põhja-Ameerikast ning Läänemerre jõudsid ilmselt laevade ballastveega. Praeguseks on ümarmudil kiirelt kogu Läänemere hõivanud ja on nii kutseliste kalurite kui õngemeeste jaoks levinud saagikala, ning ka mudakrabi laiendab oma levilat.

Võõrliikidele omaselt on tegemist ekstreemseid olusid (soolsus ja temperatuur) taluvate vastupidavate liikidega ja nii on hädavajalik teada saada, milline võib olla nende liikide mõju koduse Läänemere merepõhja elustikule: keda süüakse ja keda mitte ning kuidas see kohalike liikide (nt lesta ja ahvena) toidulauda mõjutab. Põnev oleks ka teada saada, kas kaks võõrliiki võiks omavahel kiskja-saakloom suhetes olla?

Sellised need kurjad mudilad on. Foto: Kristiina Nurkse
Seotud lood:

Kõike eelnevat Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teadlased uurisidki. Konkreetsed hüpoteesid, mis püstitati, olid järgnevad:

– Kas ümarmudil toitub mudakrabist või vähemalt häirib oluliselt mudakrabi toitumisaktiivsust? – Kui see hüpotees leiab kinnitust, siis tähendab see seda, et kahe võõrliigi koosesinemise mõju kohalikele liikidele on väiksem kui kahe üksiku liigi mõjude summa.

– Kuidas mõjutab temperatuur mõlema võõrliigi toitumisaktiivsust? Kuna liigid pärinevad erinevatelt laiuskraadidelt, siis on ideaalsed elutingimused neil erinevad.

Loe veel

Kuidas toimub eksperiment?

Loomi (neidsamasid mudakrabisid ja ümarmudilaid) hoiti eksperimendi käigus 50 liitristes akvaariumites, mis olid sisustatud selliselt, et imiteeriksid maksimaalselt Läänemere looduslikke tingimusi. Kohalikest Saaremaa vetest pärinesid nii katseloomad kui nende toidulauale kogutud põhjaloomad: söödav rannakarp (Mytilus trossulus), balti lamekarp (Macoma balthica), vesiking (Theodoxus fluviatilis) ja kirpvähid (Gammarus spp). Erinevates akvaariumites hoiti kas ümarmudilaid või mudakrabisid või mõlemaid koos, akvaariume oli nii 7 kui 20 kraadise veetemperatuuriga (vastavalt kevad-sügisene ja suvine keskmine veetemperatuur).

Eksperimendi lõpus, 48 tunni möödudes, koguti kokku ja loeti liikide kaupa üle kõik settesse alles jäänud toiduobjektid, et hinnata seda kui palju ja keda meie värsked võõrliigid katse ajal nahka panid.

Üheks põnevamaks osaks bioloogiks olemise juures on välitööd. Pildil on Merli Rätsep ja Kristiina Nurkse üles tähendamas vee all nähtut. Foto: Kristiina Nurkse

Mida me teada saime?

Uuringust tuli välja, et mudakrabil ja ümarmudilal on tõepoolest mõju meie põhjaloomastiku arvukusele: eriti oluline on ümarmudilate mõju ja just kirpvähkide ja pehmema kojaga molluskite arvukusele. Kirpvähid on kalade jaoks hinnatud toit: olgugi et liikuvad, on nad arvukas liigirühm ja suupäraselt pehme toit (võrreldes nt kõva kojaga karpidega).

Eksperimendist tuli välja, et ümarmudilad vähendavad põhjaloomastiku liigirikkust rohkem kui mudakrabid – eriti kehtibki see nendesamade kirpvähkide puhul. Kõrgem temperatuur omakorda suurendab kiskluse mõju: selle põhjus võib olla mudilate lõunapoolses päritolus (ümarmudil on pärit Ponto-Kaspia piirkonnast).

Esimene uurimisküsimus eksperimendis kinnitust ei leidnud: katses osalenud ümarmudilad mudakrabisid ei söönud, mudakrabide toitumisaktiivsust ei vähendanud ja krabide suhtes mingisugust agressiivsust üles ei näidanud. Varasemad looduses tehtud uuringud näitavad, et see võimalus on olemas ning tõenäoliselt on see seotud toiduobjektide rohkuse-vähesusega. Kui toitu on piisavalt, siis on nt kirpvähid ümarmudilale eelistatud toiduobjektid, sama ajal kui toidunappuse puhul võib käiku minna ka mõni suupärases suuruses mudakrabi.

Selliste mõrdadega saadi kätte ümarmudilad. Foto: Kristiina Nurkse

Mis edasi? Kas see ongi teadus?

Kuidas need paar üksikut lisateadmist aitavad meil paremini hakkama saada Läänemerre kolivate võõrliikidega? Ja kas me nüüd teame piisavalt ümarmudila ja mudakrabi söömisharjumuste kohta?

Vastus on klassikaline: keerulistele ja komplekssetele küsimustele (nagu see, kuidas võõrliigid Läänemerd mõjutavad?) vastuse saamine vajab täiendavaid uuringuid. See on teaduse paradoks, et ühtedele küsimustele vastuse leidmisega tekib alati juurde uusi ning lõplik tõde tuleb paljude uuringute lõpptulemusena küll lähemale, kuid ei selgu siiski kunagi.

See on põhjus, mis tekitab omajagu kommunikatsioonikonflikte teadlaste ja teadusväliste inimeste vahel. Nii väga kui teadlased ka ei sooviks, ei ole võimalik vastata uurimisküsimustele 100% kindlusega ja lõppeks on ka evolutsiooniteooria “kõigest” teooria.

Teadus sünnib keerulisemaid radu mööda kui vaid üks eksperiment. Autor: Sylvia Duckworth

Selle mõistmine on omamoodi eeltingimus teaduse tegemisest aru saamiseks: on terve hulk noori teadlasi, kes sellise määramatusega leppida ei suuda ja seeläbi ka teaduse tegemisest loobuvad. Veel rohkem on aga neid inimesi väljaspool teadusmaailma, kelle arvates teadlased on “soolapuhujad” ning “tegelikult midagi teada ei saagi”.

Fakt on, et iga üksik uuring – nagu ka ülalpool kirjeldatud eksperiment – annab väärtuslikku ja esmakordset infot, mis aitab meile joonistada suurt pilti. Väikeste detailide uurimisega koguneb mingil hetkel piisavalt suur teadmiste pagas, mille pealt saavad teadlased teha soovitusi riigijuhtidele ning mis lõpuks võivad kujuneda õpikutõdedeks. Väikesed on need uuritavad tükid aga sellepärast, et suure ja kompleksse uurimisküsimuse mudeldamine 50 liitrises akvaariumis on võimatu. Nii tulebki alustada väikestest küsimustest ja jupp-haaval nende abil suurematele küsimustele vastuseid otsida.

Keda ikka väga huvitab, siis teadusartikkel ise ka: Nurkse et al., 2017

Allikas: Zooloogid 2.0 blogi

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat köögiviljakasvatajale hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare