Keemik tselluloositehasest: valefaktide kasutamine ja emotsioonidest laetud arutelud ei aita kaasa ratsionaalse ja argumenteeritud otsuse tegemisele

 (21)

Tselluloositehase rajamise vastu protesteerivate aktivistidega on nüüd päri ka Tartu linnavõim. See võib tehaseprojektile saatuslikuks saada.
Tselluloositehase rajamise vastu protesteerivate aktivistidega on nüüd päri ka Tartu linnavõim. See võib tehaseprojektile saatuslikuks saada.Foto: Anni Õnneleid

Ütlen kohe, et mul ei ole mingit seotust plaanitava tselluloositehase projektiga ja ma ei ole ka mingil moel seotud Tartuga. Mul lihtsalt tekkis professionaalne huvi plaanitava tehase võimaliku mõju osas Emajõe vee kvaliteedile.

Huvi oli põhiliselt ajendatud sellest, et Soomes on rajatud kümneid sarnaseid tehaseid suhteliselt väikeste järvede äärde ja ilmselgelt peavad need tehased täitma täpselt samu ELi keskkonnanõudeid.

Kui tehased avaldaksid nii suurt mõju veekvaliteedile nagu Tartu Ülikooli (TÜ) teadlased väidavad (nt professor Ülo Mander), siis oleks ka Soomes kõik kohalikud elanikud nende vastu.

TÜ teadlased on toonud välja, et peamiseks probleemiks saab olema fosfori sisaldus jõevees, mille suurenemine võib tuua kaasa Emajõe ja Peipsi järve eutrofeerumise. Sellest tulenevalt uurisin ainult fosforiga seotud riske, et veenduda tõstatatud probleemi paikapidavuses.

Kui vaadata suurimate Eesti jõgede fosforisisalduse muutumist aastatega (vt joonist), siis on näha kahanevat trendi peaaegu kõikides jõgedes.

Üheks erandiks on Jägala jõgi (joonisel oranžiga), mille vett kasutab Kehra tselluloosi- ja paberivabrik. Jägala jõe andmetest on selgelt näha seegi, kuidas tehase taaskäivitamine aastal 1995 tõi kaasa fosforisisalduse kasvu.

Seotud lood:

Samas, viimase 20 aasta jooksul on fosfori kontsentratsioon püsinud enam-vähem samal tasemel. Kõige madalamad fosforisisaldused on Narva jões, kuid seal on ka konkurentsitult ka kõige suuremad vooluhulgad.

Emajõe fosforisisaldus (joonisel sinisega) on aastatega pidevalt langenud – kui aastal 1996 ületas fosfori kontsentratsioon 0,1 mg/l, siis aastaks 2015 oli see langenud alla 0,05 mg/l. Võrreldes Pärnu jõega on Emajões fosforisisaldus keskmiselt natuke kõrgem kuid mitte oluliselt. Andmete põhjal ei saa väita, et Emajõgi oleks oma fosforisisalduse poolest erandlik.

Loe veel

Tselluloositehase heitvete mõju Emajõele sõltub tehase veepuhastusjaamale sätestatud piirnormidest. TÜ teadlased väidavad, et leebemad normid lubavad tselluloositehase heitvetes fosfori sisaldust kuni 2 mg/l ja kogu tartlaste hirmutamine Emajõe ujumiskõlbmatuks muutmisega põhinebki sellel faktil. Tegelikult on arendajad lubanud 10-20 korda madalamat taset 0,1-0,2 mg/l.

Ainuüksi fosfori teemal valede andmete ja faktide kasutamine näitab, et oleks ikkagi kasulik lubada arendajatel kõik uuringud lõpule viia.
Indrek Aarna

Kui vaadata ELi tselluloositehaste parima võimaliku tehnika (PVT) dokumenti, siis selle alusel oleks ka lubatud piirnorm ligikaudu 0,2 mg/l (seal kasutakse teisi ühikuid). Võrdluseks võib tuua ka täna Kehra paberivabriku heitvete fosfori sisalduse, mis on samuti 0,2 mg/l. Seega on täna ELis võimalik ehitada ainult selliseid tselluloositehaseid, millede fosforisisaldus heitvetes ei ületa 0,2 mg/l. Inimeste hirmutamine kümme korda kõrgemate heitmetega ei ole õigustatud.

Loomulikult tähendab ka lubatud piirnormi piires heitvete suunamine Emajõkke veekvaliteedi halvenemist. Selle mõju määrab eelnevalt toodud heitvetes lubatud fosfori piirmäär (0,2 mg/l). Kui sademeterohke aasta korral oleks tselluloositehase heitvee mõju Emajõe fosfori sisaldusele 2,6%-i, siis sademetevaese aasta korral oleks mõju 5,1%-i. See mõju ei ole 50% nagu TÜ teadlased väidavad.

5%-line fosfori sisalduse kõikumine esineb Emajões igal aastal ja keegi ei nurise selle pärast. Alles umbes kümme aastat tagasi oli Emajõe vee fosforisisaldus 60%-i kõrgem kui täna! Veekogude fosforisisaldus on väga tugevasti mõjutatud põllumajanduse poolt, sest vihmaveed kannavad põldudele laotatud väetist veekogudesse. Kuna seda mõju ei suudeta kontrollida ja reguleerida, siis ei tegele sellega keegi.

Ainuüksi fosfori teemal valede andmete ja faktide kasutamine näitab, et oleks ikkagi kasulik lubada arendajatel kõik uuringud lõpule viia ja tekitada objektiivne teadmine plaanitava tselluloositehase keskkonnamõjust.

Lõhnahäiringute tajumine on erinevatel inimestel erinev ja seetõttu on väga raske seda probleemi objektiivselt käsitleda.
Indrek Aarna

Loomulikult ei ole fosforiheitmed tselluloositehase ainsad keskkonnamõjud. Heitvete puhul tuleb tähelepanu pöörata ka paljudele teistele näitajatele (BOD, COD, lämmastik, jm.). Samuti on väga teravaks teemaks tõusnud tehase võimalikud lõhnahäiringud, millest võiks samuti pikalt kirjutada.

Olles ise olnud üle 25 aasta tagasi kahel suvel mitu kuud Kaipola paberitehases praktikal ja elades umbes kilomeetri kaugusel tehasest, ei meenu mulle mingeid negatiivseid aistinguid seoses tehase haisuga.

Eelmisel aastal külastasin ma Lappeenrannas asuvat Kaukas puidurafineerimistehast, mis kinnitas varasemat kogemust, et need tehased haisevad väga sarnaselt saeveskitega. Seda kogemust on võimalik tartlastel kogeda Imaveres või mõnes teise suurema saeveski lähistel.

Lõhnahäiringute tajumine on erinevatel inimestel erinev ja seetõttu on väga raske seda probleemi objektiivselt käsitleda. Kindlasti ei haise tänased tselluloositehased sarnaselt Kehra tselluloosi- ja paberivabrikuga, mille spetsiifilist lõhna on võimalik idatuulte korral väga hästi ka Tallinna kesklinnas tunda.

Kokkuvõttes ei ole ilma uuringuid teostamata võimalik saada objektiivset pilti tselluloositehase kõikidest keskkonnamõjudest. Valefaktide kasutamine ja emotsioonidest laetud arutelud ei aita kaasa ratsionaalse ja argumenteeritud otsuse tegemisele. Ülikoolilinn peaks tegutsema oma nime vääriliselt ja alati soodustama uuringute tegemist.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat köögiviljakasvatajale hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare