Tema sõnul kohalikud üldiselt välisjahimehi saarele ei taha, kuid on olukorraga osaliselt leppinud, mõeldes, et kaua nad ikka õiendavad, kui sellest midagi ei muutu.

"Kihnu kogukonnale on oluline see, et lastaks just nii palju, kui süüa jaksad. Kui ikka kõlab sada pauku, siis mõtled, kas nad tõesti söövad nii palju ära. Kohaliku kogukonna jaoks ei sobi eetiliselt ka lindude merre laskmine, kust neid kätte ei saa," kirjeldab Akkermann.

Ta näeb probleemi ka selles, et keskkonnainspektorid ei jõua kõiki jahimehi kontrollida ning nii võivad välismaised jahimehed julgelt reegleid rikkuda. Akkermann loodab, et sel jahihooajal, mil veelinnujahikorraldajad peavad läbima vastava koolituse, muutub olukord viisakamaks.

Limiidid peal

Kihnu jahiseltsi pealik Evald Lilles korraldab koos sõbra Tõnu Rattasepaga saarel välismaalastele jahte ning pakub neile majutust. Eesti jahieeskirjad on nad tõlkinud itaalia keelde ning võtnud igalt jahimehelt nende järgimise kohta allkirja.

"Esimestel aastatel pingutasid välismaalased jah väheke jahtidega üle, mistõttu panime neile limiidid peale, et nad seda rohkem ei teeks," ütleb Lilles. Viimastel aastatel on nad ühel jahimehel lubanud lasta kuni kümme lindu päevas ning tema sõnul pole limiiti ületatud.

"Ütleme seda neile juba enne tulekut ja nad on limiidiga nõus. Kellele kümme lindu ei sobi, see ka ei tule," ütleb Lilles.

Ta kinnitab, et vette pole välisjahimehed linde jätnud ning toovad need ära ka tuuliste ja kõrge veega ilmadega. Ühtlasi ei tuvastanud möödunud hooajal rikkumisi inspektorid, kes pistelisi kontrolle tegid.

Sel hooajal tulevat saarele ligikaudu 20 jahimeest, kelle keskmine vanus jäävat 60 ringi. Ühtlasi käib saarel itaallaste kõrval mandrilt tulnud jahimehi.

Kohaliku jahiseltsi pealikku häirib see, et kohalikud linnujahivastased ei soovi temaga õieti teemat arutada, vaid eelistavad suhelda selja taga või läbi ajakirjanduse, kus võib läbi osapoolte suu kõlama jääda ka valeinformatsioon.