Kõrbestumine on viljaka maapinna hävimine ja muutuva kliima ning inimtegevuse tagajärg. Üha soojenev kliima halvendab lähistroopilistel aladel taimekasvu, muutes maa väheviljakas ning taimed kiduraks. Ent teadlaste sõnul on suuremgi roll inimestel endal - üha kasvav elanike arv tähendab nii intensiivset maakasutust, et loodusel pole jõudu sellele vastu pidada. Kuivade alade puhul tähendab maa ülekasutus tugevat survet niigi vähesele taimestikule. Lisaks liigsele transpordi- ja ehitustegevusele kasutatakse paljudes ohustatud piirkondades ka valesid niisutusvõtteid, mis põhjustavad maa sooldumist ning selle kasutuskõlbmatuks muutumise.

Olgugi et ennekõike ohustab kõrbestumine väheste sademete hulga ja taimkattega piirkondi, võivad selle mõjud ulatuda üle maailma. Nii näiteks võivad kõrbest alguse saanud tugevad tolmutormid kanda tervist või loodust kahjustavaid tolmuosakesi kohtadesse, mis asuvad kõrbealadest väga kaugel. Samuti põhjustab massiline kõrbealadelt lahkumine ehk kliimapagulus üha uusi sotsiaal-majanduslikke probleeme.

Viimase 15 aastaga on rahvusvaheline migratsioon hüppeliselt kasvanud, ulatudes 2015. aasal juba 244 miljoni inimeseni (võrdluseks 2000. aastal oli migrantide arv ligikaudu 173 miljonit). Üks rände põhjuseid on kahtlemata ka kõrbestumine. Viljaka maa kadumine sunnib üha rohkem inimesi oma kodudest lahkuma. Iseäranis iseloomulik on see neis maa-asulates, kus inimesed sõltuvad vähese tootlikkusega maadest. Aafrika on selles suhtes eriti vastuvõtlik, kuna enam kui 90 % majandusest sõltub kliimatundlikest loodusvaradest. Teadlaste sõnul võib järgmise 30 aastaga jääda miljard või rohkem vaesemast piirkonnast pärit inimest olukorda, kus tuleb valida kas võidelda või põgeneda. Seda saab aga ennetada, tõstes inimeste teadlikkust maakasutuse osas.
Just kõrbestumise vastu ühisrinde loomiseks ning teadlikkuse tõstmiseks nimetati 1994. aastal 17. juuni üleilmseks kõrbestumise päevaks. Kõrbestumise vastu võitlemise võtmetegurid on koostöö eri tasanditel ning ühiskonna tugevam osalus.

Kõrbestumise tõkestamiseks ja põua tagajärgede leevendamiseks jõustus 1996. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Konventsioon (The United Nations Convention to Combat Desertification ‒ UNCCD). Sellega on tänaseks liitunud 196 riiki. Eesti liitus konventsiooniga 2011. aastal. Nimetatud konventsioon on ainus õiguslikult siduv rahvusvaheline kokkulepe, mis tegeleb maa probleemidega. See hõlmab ka pinnasekaitset ja erosiooni vastast võitlust.

Fakte kõrbestumisest:
  • Igal aastal muutub Maal kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala (23 000 ruutmiili) viljakat pinnast. 
  • Viimase 50 aastaga on maailmas kõrbestunud kokku hinnanguliselt Brasiilia-suurune ala.
  • Globaalse soojenemise tagajärjel liigub Sahara kõrb iga aastaga ligi 6 km lõuna poole.

  • Kõrbestumine ohustab otseselt üle 250 miljonit inimest ning umbes miljard inimest kokku sajakonnas riigis on potentsiaalses ohus.
  • Endiste viljakate põllumajandusmaade kõrbestumine on teiste ebasoodsate keskkonnategurite kõrval alatoitumise üheks põhjuseks.