Pomerantsi eesistumise blogi nr 4: „Lulluseff“
Hispaanlastel on korvpallur Sergio Llull. Nii nagu selle sportlase nimi, nii kõlab ka võõrapäraselt tähekombinatsioon LULUCF, mis on lühend inglisekeelsetest sõnadest land use, land use change and forestry. Ehk siis sätestab uus Euroopa Komisjoni õigusakti eelnõu raamistiku, kuidas kaasata Pariisi kliimaleppe rakendamisega algavasse uue perioodi 2020+ kliimapoliitika eesmärkide täitmisesse maakasutus, selle muutuse mõju ning metsandus. Siin puudub mikitalik müstika, tegu on kauplemissüsteemiga sarnase matemaatilise eelnõuga, kus Euroopa Liidu Komisjon on välja pakkunud oma arvutusloogika ning reeglid ja kus liikmesriigid on täis soovi lähteparameetreid muuta.
LULUCF sai tegelikult alguse juba 2001. aastal Marrakeshi kliimakonverentsil, kus otsustati, et maakasutuse, selle muutuse ja metsanduse alaseid tegevusi võib vabatahtlikult arvesse võtta Kyoto kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustuste täitmisel. Kuid loodud süsteem pälvis palju kriitikat ning 2011. aastaks jõudis ÜRO selleni, et Durbani kliimakonverentsil võeti vastu juba oluliselt rangemad reeglid.
Nüüd oleme järgmises arenguetapis ning praegu arutluse all oleva eelnõu kohaselt seatakse LULUCF sektorile nüüd oma eesmärk, mis on liikmesriikidele kohustuslikuks täitmiseks. Siht on seatud selliselt, et perioodil 2021-2030 ei tohi süsiniku heide keskkonda olla suurem kui süsiniku sidumine – nn no-debit reegel. Selle kohustuse täitmise hindamiseks kehtestatakse arvutusreeglid, mis tagab selle, et liikmesriikide pingutused kliimamuutuste mõju vähendamiseks on võrreldavad. Liikmesriikide meetmete rakendamise efektiivust hinnatakse kahe viieaastase tsüklina 2021-2025 ning 2026-2030.
Seda, kas üks riik seob piisaval süsinikku LULUCF sektoris või mitte, arvutatakse põllumaa, rohumaa, märgalade, metsastamise, raadamise ning majandatava metsamaa põhjal. Põllumaa, rohumaa ja märgalade korral peab süsiniku heide keskkonda jääma alla 2005-2007 liikmesriigi keskmisest süsiniku heitest. Metsastamise ja raadamise osas on natuke lihtsam, kuna täiendavat heite võrdlustaset kehtestatud ei ole, vaid tuleb hinnata kogu süsiniku heidet ja sidumist.
Seob või heidab?
Keerukamad reeglid tulevad mängu siis, kui tuleb arvutada süsiniku sidumist või heidet majandatava metsamaa osas. Esmalt on liikmesriikidel kohustus arvutada välja võrdlustase, milleks on konkreetne numbriline süsiniku väärtus, mis saab määravaks pidepunktiks. Seejuures kehtib sama reegel, mis põllumaa korral, et vähem ei tohi siduda, rohkem aga küll. Samuti tuleb liikmesriigil koostada riiklik metsanduse arvestuskava, mille üheks osaks on arvutatud võrdlustase. Uus arvestuskava tuleb esitada Euroopa Komisjonile hindamiseks, sellele eelneb ka avalikkuse kaasamine, nii, et kaasatuse huvilistel tuleb hakata sooja tegema, et aruteludeks valmis olla. Komisjoni ülesandeks on seejärel hinnata, kas võrdlustaseme väljaarvutamisel on lähtutud eelnõus sätestatud reeglitest ning kokkulepetest.
Nagu eelnevalt sai mainitud peab kogu LULUCF sektoris valitsema vähemalt tasakaal heite ja sidumise osas. Esimene ring vastavushindamisest toimub LULUCF sektori siseselt. Kui liikmesriigil on näiteks põllumaa, rohumaa või märgalade korral süsiniku heide lubatust kõrgem, kuid samas seob metsamaa süsinikku ettenähtust rohkem, on võimalik viia läbi LULUCF sisene tasaarveldus ning riik on seatud eesmärgi täitnud. Kui aga peaks siiski tekkima olukord, kus LULUCF sektori kogu süsiniku heide ületab sidumise, on liikmesriigil kasutada kaks võimalust - kas katta puudujääk jagatud kohustuste määruse kohaste ühikutega (lähemalt sellest määrusest mõnes järgmises postituses) või osta teise liikmesriigi käest LULUCF ühikuid juurde.
Seega on metsadel suure süsiniku sidujana keskne roll kliimamuutustega võitluses. Kuigi metsade majandamine on liikmesriikide pädevuses, on võrdlustaseme arvutusreeglites sätestatud, et metsade majandamine peab olema säästlik, võtma arvesse keskkonnaterviklikkust ning tagama bioloogilise mitmekesisuse säilimise. Samuti tuleb välistada võimalus, et metsa olemasolu õigustusega saab loobuda kasvuhoonegaaside heite vähendamisest tööstuses ja energeetikas. Ehk tuleb leida see õige tasakaal maakasutuse, metsade majandamise ning seatud kliimaeesmärkide saavutamise vahel. Poolakad loodavad LULUCFi meetmele väga.
Maa ja metsa kasutusega seonduvalt on meil Eestis tarvis süsinikusidumist (see on me eesmärk) suurendada või vähemasti saavutada tasakaal süsinikuheitega. Mis siis teha annab? Võimalusi on mitmeid. Näiteks metsade majandamine nii, et toimuks kiire juurdekasv, põllumajandusest väljalangenud maade metsastamine, rohumaade olemasolu põllumajanduses, vanades kuivendatud turbarabades veerežiimi taastamine. Või niidetava ja raiutava biomassi mitte põlluserva mädanema jätmine, vaid kasutamine energia saamiseks, et vähendada fossiilsete kütuste osatähtsust.
Kõikides kategooriates peame me pingutama. Kuna tegu on kokkulepitava matemaatikaga, siis sõltuvad meie tegevused lähtealustest, ennekõike sellest, millise ja kui pika perioodi pealt arvestuste alus tekib, et ettenähtud eesmärk ikkagi saavutada.
Nüüd, kus ma olen Teid kahe keerulise eelnõuga hullutanud, teen ma seadusloome valdkonnas pausi ja keskendun järgmises postituses inimestele, kelle igapäevatööks on selles rägastikus meistersportlase tasemel orienteeruda. Vanemad inimesed tunnevad seda mõistet. Noorematele kõlbab ehk paralleel suusasportlasest, kes kõikidel etappidel punktikohale jõuab või nagu mu koolivend Kaarel Nurmsalu kvalifikatsioonist põhivõistlusele suudab hüpata.
Keskkonnaminister Marko Pomerants toob Eesti Euroopa Liidu eesistumise eel ja ajal Maalehe vahendusel lugejaile värskeimat infot keskkonnavaldkonnas toimuvast. Lugeda saab sellest, mis parasjagu on kõige kuumemad teemad, aga ka kõigest muust asjassepuutuvast Euroopa Liidu eesistuja pilgu läbi.
