Uuring: mesilased eelistavad puhtale toidule fungitsiididega saastunut

Kui anda mesilastele valida kahe toidu vahel, siis eelistavad nad tavalise suhkrusiirupi asemel koguda sellist siirupit, millele on lisatud näiteks fungitsiidide toimeainet klorotaloniili, kirjutavad uurijad teadusajakirjas Scientific Reports.

Testimaks, kas töömesilased tunnevad põllumajanduses kasutatavate kemikaalide vastu huvi või hoiavad neist eemale, seadsid Illinoisi ülikooli entomoloogiaprofessor May Berenbaum ja uurija Ling-Hsiu Liao suurel kinnisel alal üles kaks toidupunkti, mille vahel mesilased vabalt lennata said. Ühes anumas olevale suhkrusiirupile lisati erinevaid kemikaale ning teises anumas oli puhas lahjendatud suhkrusiirup.

Ühtekokku testiti mesilaste reaktsiooni üheksale looduslikult ilmnevale kemikaalile, kolmele fungitsiidile ja kahele herbitsiidile, mida testiti erinevates kontsentratsioonides.

Esmalt selgus, et mesilased eelistavad tavalisele suhkrusiirupile seda siirupit, millele on lisatud looduslikult esinevat flavonoidi kvertsetiin.

"See on ka loogiline, kuna kõik, mis mesilased söövad, sisaldab seda ainet," kommenteerib Berenbaum oodatud tulemust. "Kvertsetiini on nii nektaris kui õietolmus ning mesilased tunnevadki selle järgi looduses oma toidu ära."

Osa aineid mõjuvad teatud kogustes kutsuvalt

Uurijate üllatuseks eelistasid mesilased ka glüfosaati, Roundupi koostisosa, sisaldavat siirupit. Kuid vaid sel juhul, kui glüfosaati on siirupile lisatud vähe, vaid kümme osakest miljardi kohta. Suuremates kontsentratsioonides mesilased selle vastu kõrgendatud huvi üles ei näidanud.

Mesilased mitte ainult ei jäta fungitsiididega siirupit vältimata, vaid nad tarbivad seda teatud koguste juures rohkem.

Samas kui mesilased vältisid fungitsiidi prokloraas, siis eelistasid nad siirupit, milles oli fungitsiidi klorotaloniili 0,5 kuni 50 osakest miljardi kohta, ent nad ei vältinud ka seda siirupit, kus osakesi oli üle 500. Klorotaloniili sisaldavad mitmed Eestiski müüdavad fungitsiidid.

"Mesilased mitte ainult ei jäta fungitsiididega siirupit vältimata, vaid nad tarbivad seda teatud koguste juures rohkem," ütles Berenbaum. Fungitsiidid ongi peamised mesitarude saastajad ning tõenäoliselt toovad mesilased selle tarudesse nektarikorjel käies.

"Inimesed eeldavad, et fungitsiidid mõjuvad ainult seentele, kuid tegelikult on seened inimestega palju lähemas suguluses kui taimedega. Toksiinid, mis häirivad seente füsioloogilise protsesse, võivad neid häirida ka loomade ning putukate puhul," sõnas Berenbaum.

Kui keha võime mürkidest vabaneda on halvatud, siis võib terapeutilisest kogusest saada mürgine kogus.

Mõned teadlased on varem väitnud, et mesilased võivad osata ise neile ohtlikke agrokemikaale vältida, kuid mesilindude eelistust neonikotinoididega saastunud toidu vastu tõestasid 2015. aastal ka teised teadlased.

Kuigi võiks eeldada vastupidist, võib mesilaste eelistus potentsiaalselt ohtlikke kemikaalide vastu olla mesilaste eripärase evolutsiooni tulemus. "Ebatavalised kemikaalid võivad neile uuest toidust märku anda," ütleb Berenbaum. "Mesilased tegutsevad varakevadest kuni hilissügiseni ning mitte kunagi pole neil selle ajal vaid üht toiduallikat. Kui neil puuduks tung otsida midagi uut, siis see vähendaks märkimisväärselt nende võimekust uusi tärkavaid õisi leida."

Leid on murettekitav näiteks seetõttu, et kokkupuude fungitsiididega võib ühe teise uurimuse järgi vähendada mesilaste võimet seedida akaritsiidi, vahendit, mida mesinikud kasutavad tarudesse tungivate lestaliste tõrjeks. Samuti on Euroopa meemesilaste kohta leitud, et neil on vaid piiratud hulk mürkidega võitlevadi ensüüme ning kokkupuude ühega – näiteks fungitsiidiga – võib segada nende ainevahetust teistega toime tulemiseks.

"Kas miski on mürk, sõltub kogusest," sõnas Berenbaum. "Kui keha võime mürkidest vabaneda on halvatud, siis võib terapeutilisest kogusest saada mürgine kogus. Nii paistab asi olevat siis, kui mesilased puutuvad kokku mitme erineva pestitsiidiga."

Allikas: Scientific Reports