Ain Alvela: Nutisõltlased liikluskeerises

On mitmeid ilminguid, mida ühed kodanikud teevad ja sellega teisi häirivad. Mulle on näiteks vägagi häiriv nutiseadmete üleüldise levikuga kaasnenud massiline telefonisõltuvus. Olgu pealegi, sõltuvus sõltuvuseks – eks igaüks ise teab, mida teeb. Ning vaevalt selle vastu võitlemine midagi muudab, aga oma arvamuse tahaks ikkagi välja öelda.

Arvutisõltlased minu olemist näiteks ei sega, sest nemad oma kahvatu näoga istuvad valdavalt kodus. Väljuvad sealt tavaliselt vaid hangunud pitsa ja kokakoola järele.

Telefonikummardajad aga käivad tänaval ringi, endal nina ekraanis kinni, ega märka üldse, mis ümberringi toimub, ei märka kaaskodanikke, liiklust ega mitte midagi muud peale selle, mis neile telefoniekraanilt vastu vaatab. Telefon oleks justkui käe külge kasvanud. Kui neil veel kõrvaklapid ka peas on, puudub side ümbruskonnaga täielikult.

Ma sõidan linnas tavaliselt rattaga, võib-olla sellepärast jäävadki sellised oma pilgu ennastunustavalt telefoniekraanile kinnitanud ringiliikujad mulle ka sagedamini ette. Sõna otseses mõttes jäävad nad ette. Näiteks: vaatan, et mul on vastutulija ja tänavapiirde vahel tubli meeter vaba ruumi, mahun sealt ilusti läbi. Aga ei. Telefonisõltlane astub just nimelt ette. Kuigi ta ise ilmselt seda ei märka, sest on sukeldunud Facebooki või on ametis uue muusikapala otsimisega.

Siis ta komistab äärekivide otsa, astub lompidesse, libastub pidevalt, koperdab teistele inimestele selga, ei märka vastutulevatele tuttavatele tere öelda… Ja ei lase ennast sellel kõigel põrmugi häirida, vaid näpib oma nutiasjandust süüvinult ja süüdimatult edasi.

Kas tõesti inimesed usuvad, et pooletunnisel teekonnal kodust kooli või tööle ilma netiavarustes kaevamata võivad nad mingist väga olulisest informatsioonikillust igaveseks ilma jääda?

Heakene küll, see võib kõlada vingumisena, aga säärased inimesed muutuvad mu meelest ühel hetkel ka endale ohtlikuks.