16.02.2017, 00:00
Alam-Pedja, kotkaste ja huntide kodu
Merikotkas tõuseb toitu otsima oma vaatluspuult, kuivanud pajult Nasja vanajõe sopis. Latikapüük pole naljamäng. Vahel peab tosin korda vette sööstma, enne kui kalal turjast saab.
FOTO:
Jürikuu kaunis keskpaik, kotkale avanevad pilvepiirilt tuttavad vesised avarused. Kaldad ületanud Emajõgi ja tema harud, vanajõed, luhad, märjad metsaservad. Mõned õige üksikud majapidamised. Silmapiiril Võrtsjärv. See ongi Alam-Pedja, mille kohta Emajõe kalamees ütleb, et mõistlik inimene sinna matkama ei tüki, võib poolest kerest sisse vajuda. Kummikuserv võib kindlasti vett rüübata, kui üritad looduskaitseala ühest servast Puurmani lähedalt Kirnalt teise otsa Karisto sohu kõndida. Pead ületama jõhvikasellide seas hinnatud Laeva rabalagedaid, mida pikivad kõrgemad maakingud ehk peenrad. Pead sumpama märgi, täis kasvanud sihte pidi, kargama üle kraavide, müttama lõputuna näivates kasevõserikes – ja nii joonelt paarkümmend kilomeetrit.