MAALEHE ARHIIVIST | Andres Tarand: tuhat pagulast paigutame ära, sealt edasi tekib mure

Täna, 8. novembril, 23 aasta eest asus riiki juhtima Andres Tarandi valitsus, mida kutsuti jõulurahuvalitsuseks, kuna see pool aastat ehk kuni järgmiste valimisteni.

Kuidas teie kui endine peaminister tõlgendate olukorda, kus igas mõttes noor ja uus valitsus on rahva silmis peaaegu et vihatud? Millest on valitsuse praegune pretsedenditu ebapopulaarsus põhjustatud?

Ma arvan, et rohkem kui valitsuses endas on põhjus üldises taustas. Kui uue iseseisvuse algusaegade segadused ja kõrged tunded välja jätta, on Eesti poliitika 2000. aastate algusest töötanud karjerismisüsteemis.

“Karjerism” on eesti keeles halvustava tähendusega sõna, ja kui see on poliitikas põhitegija – nagu praegu meil, mil põhiteema on parteibroilerite kasvatamine pimedas ruumis, kus valgust süüdata pole soovitatav –, siis see ongi viinud loogiliste tagajärgedeni.

Ma ei arva, et karjerism kuhugi kaob, aga sotsiaaldarvinistlik konkurents, kus tugevam võidab, ei ole inimühiskonnale kõige parem variant. Meie erakondade elus väljendus see konkurents võistluses selle nimel, kes on kõige teenekam. Teenete hulka kuulus ka kilekotiga salaraha tassimine ja muud halvad elukombed. See mood levis erakondades üpris laialt.

Selle vastu on nüüd lõpuks midagi tehtud, kuid sooje kohti parlamendis ja riigiaparaadis on teenete järgi ikkagi jagatud päris mitmes parteis. Kui kogu selle laine harjal tuleb veel ka suhteliselt noor peaminister, kes on ise “liigikuuluvuselt” broiler, siis loodetavasti on olukord nüüd suuremale osale rahvast pärale jõudnud ja ka ära tüüdanud.

Tihti on rahva hulgas levivad tunded ikkagi põhjendatud. Kui nüüdse rahulolematuse tulemusena Eesti ühiskond samm-sammult taas demokratiseeritakse, siis on broilerid oma loodusliku rolli täitnud.

Räägitakse suisa uuest stagnatsiooniajast, Taavi Rõivast võrreldakse Leonid Brežneviga.

Nojah, sest Reformierakonna üks peapattudest on see, et 2000. aastate alguses kokku lepitud haldusreform jäi ära. Nad naeruvääristasid toonast reformikava kui lihtsalt joonte tõmbamist kaardil. Kaart on kaart, see on lihtsalt abivahend, kuid plaan ei koosnenud ainult kaardist. Plaan oli suunatud omavalitsuste jõuetuse vältimiseks. Nüüd ongi see käes, inimeste vool maalt ära ei ole valdu sugugi tugevamaks muutnud. Omavalitsused on stagneerunud, ühed ja samad pundid on võimu juures.

Sealt see brežnevlik stagnatsioon tulebki, sest ega kommunistlik partei lõpus ka ei osanud enam midagi peale hakata, nemadki keskendusid ainult oma sooja koha hoidmisele. Mittedemokraatlikud režiimid viivad ikka selleni, ega Venemaalgi teisiti ei ole.

Meil õnneks ei õnnestunud järele teha sellist võimu kontsentreerimist nagu Venemaal, ehkki meilgi oli see tosinkond aastat tagasi plaanis, kui Reformierakond ja Keskerakond soovisid, et küll oleks tore, kui parteidest jääksid alles vaid nemad kahekesi. Meil on parteide arv parlamendis õnneks nüüd hoopis suurenenud.