Anneli Tõevere-Kaur: Me ei vaata enam silma, vaid telefoni
Tänavatel, kaubanduskeskustes, kohvikutes, kontsertidel käies, pargis ja mujal liikudes oleme senisest palju enam pöördunud iseendasse. Või õigemini – suunanud pilgu oma väikesesse helesinisesse ekraani, telefoni.
Mida aeg edasi, seda enam tunnen puudust lihtsast silmavaatamisest. Tänaval, kaubanduskeskuses, kohvikus, kontserdil käies, pargis ja mujal liikudes. Kuid paistab, et olen selle sooviga vähemusse jäänud.
Miks on oluline näha teise pilku? Sest me oleme siinsamas selles ajas ja paigas koos ega saa üksteisest kuigi kaugele eemalduda. Ja teist märgates elame rikkamalt, rohkem.
Olen tähele pannud, et nii mõnigi vanem inimene on ärksama vaatega kui paljud noored, kel kipub olema tähelepanuprobleeme turvalisel liikumiselgi. Ehkki võiks arvata, et just vanemaks saades elame üha enam sissepoole.
Silma ja pilgu sümboolika läheb sügavuti ning ulatub kaugele. Jumalate kui kõikenägevate olendite puhul tähistab silm tajumist ja vaimset valgustumist. Palju kasutatakse silmakujulist talismani. Kuid silmavaade võib ka hävitada, on paiku, kus usutakse kurja silma, mille puhul ainus pilk võib tuua needuse. Aastatuhandete jooksul on inimesed purustanud võimu vahetudes kunstiteoste puhul esmalt nende silmi hirmust pilgu väe ees.
Loomade maailmas on silmavaatamine erilise kaaluga. Näen seda enda koera jälgides. Kui omadega on usaldus intuitiivne, siis võõra puhul märkab ta alati pilku üldise olemise kõrval. Kes on rahutu, hirmul, millegipärast talle kahtlane, selle otsavaatamine paneb ta endamisi vaikselt urisema, ta juurdleb teise emotsioonide üle. Kuid rahu ja tasakaalukus ning äratundmine, et koer inimesele meeldib, loob kiire võimaluse sõbrunemiseks. Nii et kui (looma) pelgad, pole mõistlik oma pilguga väljakutset esitada.
Silmavaatamisest leidub laialt levinud käibetõdesid. Kes on aus, vaatab silma. Kes midagi varjab, peidab ka pilku. Silmad on hinge peegel. Armumist esimesest pilgust kirjeldatakse välgutabamusena. See kõik on nii klišeelik ja siiski nii tõsi.
Me kaotame midagi tähtsat, kui pilkude kontakt inimeste vahel muutub hõredamaks. Vajame hädasti kogu teavet, mida ümbritsevate silmade kaudu on võimalik välja lugeda. Suur osa sellest jääb alateadvusesse, kuid alateadvusel on võime end õigel hetkel avada ja vajalik teadvusesse tõsta. Teist vaadates saame iseendastki rohkem teada.
Maailm muutub aina vastuolulisemaks paigaks. Oleme tehnoloogia kaudu tihedas ühenduses, kuid tegelik kokkupuude väheneb. Sellest räägitakse küll palju, kuid kas miski saab siin veel muutuda?
Neidsamu vastuolusid rõhutab üks internetileid, artikkel, mida mina märkasin sotsiaalmeedias. Ligi 30 aastat Seattle’i lähistel Redmondis pastoriametit pidanud Bob Moorehead kirjutas oma naise elust lahkumise järel läbinägeliku teksti, mis tõlgituna nüüd siingi ringleb.
/.../ Meie aja paradoks on see, et meil on kõrged majad, aga madal taluvuslävi, laiad teed, kuid kitsad vaated. Kulutame rohkem, aga omame vähem, ostame rohkem, aga rõõmustame vähem. Meil on suuremad majad, kuid vähem lapsi, rohkem mugavusi, aga vähem aega. /.../ Oleme suurendanud oma nõudmisi, aga vähendanud väärtusi. Räägime liiga palju, armastame liiga harva ja vihkame liiga tihti. Teame, kuidas ellu jääda, aga mitte kuidas elada. Lisame elule aastaid, aga mitte aastatele elu. /.../
Ja samas stiilis jätkab ta veelgi, täpselt valitud sõnadega. Meie aga loeme seda võib-olla telefonist, näiteks kohvikus, sõprade kogunemisel, suutmata oma nutiekraani kohtumise ajakski rahule jätta.
Jääb üle ainult küsida, ega meil samal ajal midagi tähtsat, mis juhtub siinsamas kõrval, märkamata ei jää?
