04.05.2017, 00:00
Armastus eesti rahvapärimuses 12.
Tüdrukute öine külastamine ehk ehalkäimine oli veel 20. sajandi algupoolel üldtuntud. Palju on vaieldud ehalkäimise kombe moraalsuse üle.
August Wilhelm Hupel imestab oma raamatus 1774. aastal ilmunud raamatus: “Ainult mõned üksikud vanemad kurvastavad, kui nende tütar rasestub. Tüdrukut poisi käte vahelt magamas leida pole nende seas häbiasi. Nad ütlevad, et see pole midagi halba, vaid vana pruuk. Samas võivad nad ka täiesti süütult kõrvuti magada, kui nad on väsinud ja puhkust vajavad.” Sadakond aastat hiljem märgib teine kirjutaja: “Jälestuse väärt asi on ka see, et mõnes kohas körtsides, majades, peredes, ja silluliste ja teoliste keskes hooraelu ja juuresmagamine otsego moodiks on vöetud, nenda et sellest ka pävatöö kallal roppo jutto aetakse ja nooremate südamed igaveseks ajaks kui rauamärgiga pöletatakse” (Diesweld 1857: 70). Seevastu mõned autorid on järeldanud, et ehalkäimine ja muud ühismagamised olid rangelt siivsad ettevõtmised. Arhiivis leiduvate pärimustekstide hulgas leidub nii selliseid, milles väidetakse, et ehalkäimise tulemusena sündis ka lapsi, kui ka selliseid, mille kohaselt ehalised olid algusest lõpuni täisriides.