Ajal kui kogu maailm ootab hinge kinni pidades Pariisi kliimakokkulepet, jätkuvad meil kodus asjad vanaviisi. Valmistatakse ette energia- ja kliimapoliitika pikaajalisi kavasid, mille keskmes on endiselt põlevkivi. Rahvale aga räägitakse muinasjuttu, kuidas põlevkivisektor mitmekordselt oma keskkonnajalajälge vähendab, ning välismaal kinnitatakse Eesti kuulumist progressiivsete riikide perre, kes musta energeetikaga lõpparve teevad.

Läbiva joonena vaatab arengukavadest vastu tõdemus, et meie riiki väga ei huvita, mida ülejäänud maailm kliimapoliitikast või energeetikast arvab.