Männili sõnul elutsevad šaakalid peamiselt läänerannikul Pärnu- ja Läänemaal ning pole sisemaale eriti levinud. Tõsi, selle looma nägemise kohta on tulnud teateid ka näiteks Viljandimaalt ning üks isend jäi Harju- ja Raplamaa piiril auto alla, kuid enamasti eelistavad nad siiski mere lähedust.

“Tõenäoliselt šaakal sisemaale ei levi, kuna on hundile konkurent,” tõdes ulukiuurija. Tema hinnangul võib šaakalite arv Eestis ulatuda juba 20–30 loomani.

Läänemaal on tulnud lambakasvatajatelt teateid, et šaakalid on seal tallesid murdnud. Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi, kes on šaakalite kohta läbi töötanud hulga teaduskirjandust, ei pea seda tõenäoliseks. “Lõuna-Euroopas, kus on tema kodumaa, on väga haruldane, et šaakal toitub lammastest,” märkis ta. “Ta on pigem raipesööja, kui mõni teine loom on saagi maha murdnud.”

Eestis leitud nelja looma proovide analüüsist selgub, et meie šaakalid on geneetiliselt lähedased Kaukaasia suguvendadele.