Eestlaste ühing aitab sõja eest põgenenuid

 (8)

Süüria pagulastega tegelev organisatsioon Small Projects Istanbul – for Syria, MTÜ Mondo partner Türgis, kolis eelmisel kuul avaramale pinnale. Keskuse esimese naiste töötoa juhendaja on Taanist pärit disainer Ellen Simonia, kes õpetab naistele toodete va
Süüria pagulastega tegelev organisatsioon Small Projects Istanbul – for Syria, MTÜ Mondo partner Türgis, kolis eelmisel kuul avaramale pinnale. Keskuse esimese naiste töötoa juhendaja on Taanist pärit disainer Ellen Simonia, kes õpetab naistele toodete valmistamist.MTÜ Mondo

Enne sõda elas Mahmoud Süürias tavalist igapäeva­­elu, teenides piisavalt, et perega hästi toime tulla. Kui sõda lahti läks, kukkus pomm otse tema tädi majale ja tosin sugulast said korraga hukka.

Maari Ross

Pere otsustas Liibanoni põgeneda. Mahmoud kuulis Bekaa orus vabanevast autojuhi töökohast ja oli teel läbi rääkima, kui sai autolt löögi. Õnnetuse põhjustanud juht põgenes ning Mahmoud leiti teadvusetuna teelt. Ta viidi raskelt vigastatuna haiglasse, kus tehti operatsioon, mis kahjuks ebaõnnestus.

Vigastuse tõttu lootus tööd leida aina kahanes ning pere olukord muutus meeleheitlikuks. Nad kuulsid Hay El Gharbeh’i slummist Liibanoni pealinnas Beirutis, kus elamispinnad olid kuulu järgi taskukohasemad.

Teel sinna tõi tema naine ilmale neljanda lapse. Pere leidis eest geto, kus kehvemgi elamispind maksis 200 dollarit kuus. Pere jäi võlgade tõttu sõna otseses mõttes nälga. Ühel päeval istus Mahmoud poe ees ja ootas oma abikaasat, kes palus poest toidujäätmeid.

Seotud lood:

Kuidas ma seda lugu tean? Sest Mahmoudi nägi tänaval istumas sotsiaaltöötaja Rana, kes töötab Tahaddi sotsiaalkeskuses, mida aitab töös hoida Eesti MTÜ Mondo koos Eesti humanitaarabiga välisministeeriumilt. Keskus otsustas anda oma parima, et mees arstiabi saaks ning viimaks leiti Punasest Ristist arst, kes opereeris Mahmoudi jalga.

Kuigi halvasti kokku kasvanud luu tuli uuesti lahti murda ja kokku kruvida, on arstid nüüd optimistlikud, et mees saab tulevikus taas kõndida.

Tahaddi keskus aitab perel toime tulla, kuni Mahmoud taas omil jalul seista suudab. Annetuste abil korjatakse perele toidukuponge ning lapsed saavad keskuses mitteametlikus koolis hädavajalikku haridust.

Kodudest on lahkunud 11 miljonit inimest

Süüria sõda on nüüdseks kestnud juba seitse aastat. See on pikk aeg. Ühest küljest näitavad need aastad, et paljud meist ei suuda enam sõja- ja pagulasteteemalisi uudiseid kuulata. Kaua sa ikka jaksad kaasa tunda.

Teisest küljest tähendavad nood seitse aastat seda, et need Süüria lapsed, kes sel aastal kooli lähevad, ei ole kunagi oma elus näinud rahumeelset kodumaad. Või üldse kodumaad.

Oma kodudest on Süürias pidanud lahkuma pool sõjaeelsest elanikkonnast ehk 11 miljonit inimest, riigist välja on põgenenud vähemalt viis miljonit.

Vastupidiselt paljude arvamusele ei ela enamik neist Euroopas, vaid Süüria naaberriikides – Türgis umbes kolm miljonit, Liibanonis üle miljoni ja Jordaanias 700 000. On tähtis meeles pidada, et need n-ö ametlikud arvud peegeldavad vaid neid inimesi, kes on ennast ÜRO pagulasametis registreerinud. Tegelikud arvud on mõne arvestuse järgi pea kahekordsed.

Kuigi seni on need kolm riiki silma paistnud pagulaste suhtes vastutulelike ja avatud ühiskondadena, on ka nende võimekusel piir. Liibanonis on maailma suurim põgenike ja kohalike elanike suhtarv. Hüppeline elanikkonna kasv paneb põntsu nii tervishoiusüsteemile, koolidele kui ka näiteks joogiveevarudele ning tööturule.

Põgenikke aitab Eesti ühing

Just nendes, suurima surve all olevates riikides töötab koos kohalike partneritega ka Eesti mittetulundusühing Mondo. See on Eesti inimeste loodud ühing, mis tegeleb vaesemate ja kriisides kannatanud kogukondade toetamisega läbi arengukoostöö ja humanitaarabi juba kümnendat aastat. Viimased neli aastat oleme töötanud selle nimel, et aidata Süüriast põgenenud perekondadel saavutada inimväärsed elamistingimused.

Nii põgenenute kui ka Süüria sees kodu kaotanute hulgas on väga palju lapsi. Seda, kuidas pidev sõjahirmu ja põgenemise stress lapsi mõjutab, ei tea täpselt veel keegi.

Aga just siin ongi sõja pikaajaline mõju – raske on riiki hiljem taas üles ehitada, kui suurem osa uuest põlvkonnast on katkise haridustee ja psüühikaga. Kuidas aga jätkata haridust, kui su pere on põgenenud Türki ning keegi teistest ei räägi sõnagi türgi keelt? Või kui õppetasude maksmine jääb toidu ostmise kõrval teisejärguliseks? Või kui koolimineku asemel pakutakse lastele põrandaalust tööd, mille abil ennast ja vanemaid üleval pidada?

See kõik tekitab ohu “kadunud põlvkonnaks” – ilma sihi, hariduse ja turvatundeta noorteks, kellelt kogetud traumad ja kodu kaotamine on võtnud nii lapsepõlve kui tulevikulootused.

Üks laps, keda Human Rights Watch kaks aastat tagasi intervjueeris, ütles selle kohta: “Kui ma kujutan ette oma tulevikku, ei näe ma seal mitte midagi.” Pole aga olemas paremat pinnast vaesusele, ekstremismile ja terrorismile kui laps, kellelt on võetud tema tulevik.

MTÜ Mondo töötab Türgis ja Liibanonis organisatsioonidega, kes pakuvad kogukonnakeskuses lastele õppimisvõimalusi, täiskasvanutele ja noortele oskusi ja võimalusi teenida sissetulekut ning turvalist keskkonda, kus psühholoogiliselt taastuda.

Lisaks töötab Mondo Jordaanias koos Soome organisatsiooniga Finn Church Aid, et pagulaslaagrites elamistingimusi parandada. Hetkel on koos soomlastega käsil Azraqi-nimelises pagulaslaagris, kus elab ca 35 000 inimest, tarbevee süsteemi paigaldamine. See aitab pesuvett taaskasutada peenarde kastmiseks, et laagris elavatel inimestel oleks võimalik kõrbepiirkonnas endale ise toitu kasvatada. Ka pakutakse noortele arvutiõpet ning selleks on kahes laagris sisustatud arvutiklassid.

Samuti on pagulaslaagris elavatele lastele pakutud paremaid sportimisvõimalusi, paigutades betoneeritud jalgpalliväljakule pehmema katte. Nüüd lubavad vanemad väljakule mängima ka tüdrukuid. Koos Eesti moslemite kogukonnaga koguti annetusi, et laagris elavad õpetajad ja nende pered saaksid päikesepatareidega lambid, mille valguses õhtul koolitöid teha.

Abi saavad emad ja lapsed

Türgi pealinnas Istanbulis on Mondo partneriks kogukonnakeskus Small Projects Istanbul, kus lapsed saavad abi, järeleaitamist ja türgi keele tunde, et kohalikku ellu sisse elada ning olla valmis taas kooli minema. Keskus pakub tegevust ka emadele: õmblus- ja käsitöökursuste kaudu õpitakse perele sissetulekut teenima. Tegu on naistega, kellest paljud olid enne põgenemist kodused ning kasvatasid lapsi.

Nüüd uudses olukorras, kus pere on jäänud isast ilma või ta on haiguse või vigastuse tõttu töövõimetu, on ka naistel vaja raha teenima õppida. Õmblustöödele lisaks meisterdavad naised imeilusaid kõrvarõngaid hüüdlausega “Drop Earrings, Not Bombs!” (“Heitke kõrvarõngaid, mitte pomme!”). Kõrvarõngaste soetamisega saavad soovijad toetada naiste äraelamist ja ka keskuse tööd. Ehted, mida on võimalik soetada MTÜ Mondo e-poest, on ka Eestis sooja vastuvõtu osaliseks saanud.

Meie põlvkonnaga on kõik läbi, meil pole enam tulevikku. Kuid mu lastel on. Me peame neid harima.

Juba mainitud Tahaddi-nimelises keskuses Liibanonis pakume lastele lisaks haridusprogrammidele ka psühhosotsiaalset nõustamist ja kunstiteraapiat, millega loodame veidikesel määral korvata lapsepõlve kaotamist. Samuti pakume abi ja nõustamist kodumaalt äsja põgenenutele – koos Mondo inimestega jagati eelmisel sügisel keskuses 250 perekonnale humanitaarabipakid, milles esmavajalik koduseks majapidamiseks ja hügieeniks.

Tahaddi keskuses leiavad tuge ja turvatunnet ka kõige täbaramas olukorras pered. Näiteks vaid 30aastane Yara, kes põgenes Süüriast oma viie tütrega pärast seda, kui tema abikaasa kaduma jäi. Yara üks tütardest kannatab teravalt sõja ja Daeshi okupatsiooni all kogetu tõttu ning kardab senini kodust lahkuda.

30aastane Yara põgenes Süüriast oma viie tütrega pärast seda, kui tema abikaasa kadunuks jäi. MTÜ Mondo

Tahaddi keskuse psühhosotsiaalse toe programm, mida Mondo toetab, on oluline abi kogu perele pärast elu mässuliste ja äärmuslaste võitlustandril ja võimu all, hiljem valitsusvägede pommirünnakute käes.

Yara, kelle lapsed on pidanud nägema inimrööve, lähedaste hukkamisi, pommiplahvatusi ja inimeste smugeldamist, ütleb: “Tahaksin Süüriasse tagasi, kuid pean mõtlema oma lastele. Meie põlvkonnaga on kõik läbi, meil pole enam tulevikku. Kuid mu lastel on. Me peame neid harima. Soovin, et neil oleks kõik, mis minult ära võeti. Hirm ja traumad, mille nad on pidanud läbi elama ... tahan, et need kaoks ja nende elud paraneksid. Ma loodan, et neil on tulevik. Ma olen nii õnnelik, et Tahaddi meid aitab, eriti et lapsed saavad käia koolis.”

Kuidas siis aidata Süüriast pagenuid? Kõige tähtsam on mitte ära unustada, et isegi kui sõda kestab seitse aastat ning uudised sellest muutuvad igapäevaseks, on kõigi nende õuduste sees jätkuvalt inimesed. Tavalised inimesed oma perekondadega, kelle suurim soov on oma lastele turvatunnet ja head tulevikku pakkuda.

Kui ajalugu on meile midagi õpetanud, siis seda, et konflikti keskel kasvanud lapsed kannavad sõda oma hinges edasi, juhul kui neid õigel ajal ei aidata. Ärgem laskem sellel juhtuda.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare