Shakespeare oleks nagu lühidalt kokku võtnud sinu eluloo... Aga Hamlet pole kindlasti roll, mida sa oleksid tahtnud mängida, ega näidend, mida igatsenud lavastada. Hamleti tegi ära Roman, näidates just selle lavastusega, et on ikkagi sinu väärtuste kandja.

Aga kõigi nende noolte vastu, mida vali saatus sulle paiskas, ei tekkinud sinul vist kunagi küsimust “olla või mitte olla” ja sa ei suutnud neid ka vaid üllalt vaimus taluda.

Eino, sa olid ja jääd suureks eeskujuks, kuidas kõige hullemates olukordades, lausa mõeldamatutes situatsioonides tuleb võidelda, vastu hakata, endaks jääda ja – võita. Saatus veeretas sinu teele kümneid tõkkeid, millest tavainimese murdmiseks oleks piisanud paaristki. Peale inimelu ajaliku lõplikkuse ei murdnud sind neist ükski, ja isegi selle paratamatusega said sa kolmkümmend aastat tagasi kord juba hakkama.

See eesmärgipärane tegevus, mis viimased 35 aastat on olnud võitlus − mitte ainult sinu enda, vaid sinuga seotud inimeste, sinu teatri, eluõiguse ja loomevabaduse eest −, on fenomen, millega sa seisad ja jääd täiesti unikaalselt seisma Eesti teatri ja ma julgen öelda, et ka Eesti poliitilise elu lukku.

Kõige tugevam ja lõpuni truu liitlane on sulle selles võitluses olnud rahva, teatripubliku armastus ja tunnustus. Sinu nimi tähendas garantiid, ja sugugi mitte ainult selles mõttes, et nalja saab, kuigi ka seda sa hindasid väga. Su nimi tähendas garantiid vastupanust inimlikule rumalusele, väiklusele, kadedusele, mis tahes võimu või võimukandja nürimeelsusele.

Eino, oma eeskujuga õpetasid sa meile, et pole olemas olukordi, kust ei saa võitjana välja tulla, ning pole olemas tabusid ja autoriteete, mida kunstnik just talle omaste kunstivahenditega ei saaks uurimise alla võtta, ja kui vaja, siis ka välja naerda või vähemasti kahtluse alla panna. Sügav kummardus ja hilinenud tänusõnad sulle selle eest.