Loomulikult. Ma käin metsas väga palju, mets on mulle kodune paik. Niipea kui jõuan metsamüüri taha, tunnen, et olen pääsenud.

Mu kodu lähedal on suured Paunküla metsamassiivid järvede ja sootükkidega, olen seal lõputult kolanud, tunnen sisuliselt iga rajakäänakut. Ja ikkagi avastan mõnikord rõõmsa hämmastusega, et oi, nüüd ma olen ära eksinud! Võtan seda täiesti enesestmõistetavalt. 

Inimene ei eksi niisama, ta satub eksijälgedele. Ja eksijälgi teevad teadagi haldjad.