Ilmar Palli: Kas oleme õiget usku?

Elame äreval ajal. Ärevamal, kui n-ö sõja­-vabad põlvkonnad kunagi on elanud.

Ükskõik kui rahumeelseks ja rõõmsaks me end ka olema ei sunniks, ei saa kogunevatest mustadest pilvedest kuidagi mööda vaadata. Eelkõige teeb ärevaks ettearvamatu “naabrimees” idas. Tekib õigustatud küsimus: ons temaga vaimselt ikka kõik korras? Ideaalne oleks, kui riigid allutaksid oma juhikandidaadid psühhiaatrilisele läbivaatusele. Harjumatu asi, ent samas – kaalukeelel on tervete rahvaste saatus.

Kaks suurt naabrit

Vene vallutuskavadega sekundeerib nagu tellimise peale ääretult agressiivne islamiliikumine. Kes oma vastastega arveteõiendamiseks kasutab lausa koletislikke meetodeid. Raske on kujutadagi, et üks inimene teise suhtes ikka veel säärast julmust üles näidata suudab. Mida peaks maailm tegema? Astuma ühte usku? Aga kelle omasse? Äkki tuleks loosi võtta?

Mõnikümmend aastat tagasi hakkas levima väliselt igati humanistlik seisukoht, mille järgi maailm muutuvat paremaks siis, kui rikkamad riigid korraldaksid vaesemate heaks n-ö lahtiste uste ajad. Kus kõik, sõltumata nahavärvist, vennastuksid lookas laudade ja liudade taga. Ühtlasi pidid sisserändajad pudru- ja piimajõgedes sulistajatele vastumeelsed tööd ära tegema.