Inimese vaim looduse sees

Kui kõik uute tulijate luulekogud mõjuks nii nagu Kati Rimmi “Merehõbe”, oleks ilm ammu ilus.

Veidi kardan uusi raamatuid, eriti luulekogusid. Tänapäeval, kui igaüks meist on kes tahes, kui tahab, on kergesti oht sattuda tühjade sõnade kätte. Tühijutt väsitab ja tühijutt äsja trükist tulnud kaante vahel mõjub eriti närvutavalt. Tundub mõttetu seda tunda.

Võimalik, et ses eelhoiakus poleks ma Kati Rimmi kogu “Merehõbe” kätte võtnudki, aga juhus tahtis teisiti. Ja kuskilgi esimestel lehekülgedel juba tuli kergendus: ta luuletab päriselt.