Jana Rand: Toimetulek teeb õnnelikuks
Paraku pole paljudel juhtudel see siiski enda teha. Ka siis, kui elame tervislikult, ei ole keegi meist kaitstud traumade, äkiliste tõbede või pikalt ja kohusetundlikult tehtud tööga saadud kutsehaiguste eest.
Enamasti püüab inimene valust-vaevast hoolimata ikkagi oma eluoluga hakkama saada ja abi läheb küsima alles viimases hädas.
Aga kas tõesti oleme nii haiged, et mõnes maakonnas on lausa veerand tööealistest töövõimetuspensionärid? Miks on töövõimetute hulk suurem just neis maakondades, kus on suurem töötus, ja miks kasvas nende inimeste hulk hüppeliselt majanduskriisi aastail? Äkki on töövõimetuspension üks võimalus kergemalt lisaraha teenida?
See kahtlus on ka üks põhjus, miks riigil on vaja töövõimereformi. Kui vanas vaimus jätkata, siis seitsme aasta pärast töövõimetuspensionid kahekordistuksid ja kasvaksid muudkui edasi.
Palju kirutud ja kritiseeritud töövõimereform, mille eesmärk on vähenenud töövõimega inimesi endale ise elatist teenima suunata, vajabki kriitikat ning uuesti ja uuesti läbi mõtlemist. Uus mõtteviis tuleb aga paratamatult omaks võtta – järk-järgult.
Arvatavasti on suur osa praeguseid töövõimetuspensionäre suure rõõmuga valmis tegema jõukohast tööd, kui ainult leitaks võluvits, mis neid sobivaid töökohti looks. Näiteks Saksamaal on pärast masu loodud töökohtadest ligi kaks kolmandikku täidetud osalise tööajaga töötajatega. Seega tundub loogiline, et ka Eesti liigub rahulikumal või kiiremal sammul sarnases suunas.
