Võib-olla ei ole minu järeldus statistiliselt täpne, kuid rattaga Eesti eri paigus ringi sõites tundub, et metsa on vähemalt teeäärsetes kohtades üsna usinalt majandatud. Kohati riivab see silma – millal küll hambutu suu taas hambuliseks saab? –, aga mõistan kohe, et kartul õitseb kaunilt, kuid lühikest aega. Sügiseks on ikka must muld. Et siis järgmisel suvel jälle õitseda – sinnamaani tuleb aga elada ja töötada.