Järjejutt: Kirjad vasekaevandusest, 22.

Katkendeid Džezkazgani vangilaagrisse saadetud mehe kirjadest ja meenutustest.

Linn ei ole siit kaugel, kuulda on raadio valjuhääldaja loba, ümbrus lage, kergelt künklik ja kõle. Näen stepis pisikesi lapsi, kes korjavad lilli, valged anemoonid ja üksikud tulbid on juba avanud õied.

Varsti lähen tagasi laagrisse, aega oleks ju kella 2-ni öösel. Ei ole huvi linna minna, joomine ei meeldi mulle, hoidun sellest täielikult, pean oma otsusest kinni. Kui jõuan kodumaale, oma pere juurde, siis võtan ainult veini. Mu ilus isakodu on ära lõhutud, vaeseks tehtud. Tarvis on seda uuesti üles ehitada. Küsimus, mida ma seal nüüd tegema hakkan, paneb juba mõtlema. Kõik on muutund. On vara mõelda, ei tea veel olukorda kodus ega kodumaal.