23.08.2015, 16:46
JÄRJEJUTT: Teekond lapsepõlve
Ma olen jäetud üksinda suure köögilaua taha hommikust sööma. Ainult meie krants istub tabureti kõrval ja vaatab ahnelt neelatades lootusrikkalt minu poole, et ka hammaste vahele mõni pala saada. Ühes seinas on pliit ja ahi, neist õhkuv soojus täidab kogu ruumi. Süües heidan pilke läbi akna õue, kus valitseb krõbe pakane. Lumehanged ulatuvad aknalauani. Jalgraja on vanaisa juba varahommikul laia labidaga lahti lükanud, lillepeenrad puhkavad paksu lumevaiba all.
FOTO:
Teisel pool lauda vastasseinas on kulunud kollakas laudauks, selle tagant kostab rütmilist sorinat. Vanaemal on käsil hommikune lehmalüps, selle töö juures mina tavaliselt ei viibi. Pealtvaatajana võtan tihti osa õhtusest lüpsist. Alati lüpsab vanaema. Temal on see amet unepealt käpas ja harilikult lõpeb lüps tal ikka ääreni täis lüpsikuga.