Jõulud, mis ühendavad Eestimaa vastandlikke maailmu

Minu jõulumälestused – õigem oleks öelda, et minu jaoks traditsioonilised jõulutegevused – seonduvad väga valitud kaaslastega või suisa üksipäini kusagil metsas kondamisega.

Mida kõrvalisem paik, seda parem. Küll Eestimaal, aga rahus ja vaikuses. Õnneks meil veel on selliseid kohti. 

Olen olnud Koiva jõe ääres ja Alutaguse metsades jahionnis, Karula rahvuspargis, Eesti lõunatipus Naha külas ja Haanjas Vällamäel, taas mingis onnis. 

Kusjuures ma ei käi aastalõpus neis kohtades niivõrd jõuludega kaasneva kaubandusmöllu ja muu kila-kola eest pagemas – selleks piisaks lihtsalt oma maakoju minekust. Pigem tahaks kas või korra aastas täiesti omaette olla. 

Selles minekus on midagi rituaalset – kui usklikud räägivad osadusest jumalaga, siis mina otsin sellele lisaks ka justkui osadust loodusega. 

Pean tunnistama, et ma tea, kas seda õnnestub leida või mitte, ent pärast linna naastes on kuidagi lahedam tunne elada küll. Mõnda aega.

Aga kui rääkida säravatest ja sädelevatest jõuludest, siis just selliste pühade osaliseks sain paaril aastal, täpsemalt 1998 ja 1999, kui elasin Maardus. 

Sealne jõulude ja ennekõike aastavahetuse olustik on pärit otsekui teiselt planeedilt.
Vaevalt kümme kilomeetrit Eesti pealinnast on tunne, justkui oleksid sattunud omaaegse kesktelevisiooni “Kutsuva tulukese” uusaastasaatesse. 

See on lahe. Ja sealsamas on kolkaküla vaikusele vastukaaluks ehtsa vene inimese ehe, loomuomasest natuurist tulenev piirideta kulla ja karraga ehitud ning taevani ulatuv pidutsemine suurepärane elamus. 

Õhtu naelaks on sealmail vähemalt Marju Länik või Anne Veski, neile lisaks astuvad üles kohalikud tähed ja tähekesed. 

Kärgatab võimas saluut ja kõik muu säärane. Nii nagu muiste.