JUHAN VIIDING: Mis on see inimese osa siin laias ilmas? End mitte ära magada. Pea seda silmas



Juhan Viiding
Juhan ViidingKalju Suur/ERR arhiiv

1. juunil saanuks 69aastaseks Juhan Viiding, kelle luuletused on oma looja üle elanud. Ka Viidingu laulud elavad ilmselt meid kõiki üle.

Juhan Viidingu loodud tekste on viisistanud mitmed eesti heliloojad ja laulnud väga paljud meie lavade vägevad.

Omaaegse kultusansambli Ruja mootor oli helilooja ja pianist Rein Rannap, käilakuju karismaatiline Urmas Alender, bändi fenomen põhines rahvuslikul originaalmuusikal ja mitmeplaanilisel tekstil, sh eelkõige Juhan Viidingu luulel. Kindlasti poleks Ruja ilma Viidingu tekstideta olnud see, mis ta oli. Sõnal oli jõud.

Et Viidingu sõna kõnetab ka tänapäeva muusikuid, selles veenis vaatajaid-kuulajaid 2010. aastal ETV2s jooksnud saatesari “Jüri Üdi klubi”, kus tuntute kõrval astusid üles uued noored artistid – ja kus minule üllatuseks võtsid Viidingut laulda ka Kärt Tomingas, Kadri Voorand, Laura Junson, Maarja Aarma, Lenna Kuurmaa.

Miks üllatuseks, küsite? Aga vist sellepärast, et mulle on alati tundunud: Juhan Viidingu tekste saab päriselt laulda ainult Juhan Viiding ise, kui see aga võimalikuks ei osutu, siis meesartist. Jah, kindlasti meeshääl. Niisugune šovinistlik seisukoht oli mul aastatega miskipärast kujunenud. Miks, võta kinni.

Igatahes on tore vahepeal ka positiivselt üllatuda, ütles mu uus kogemus.

Seotud lood:

Eriline kurb soojus

/.../ Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused, tema hääl ja rütmid, see eriline “kurb soojus” on saanud märkamatult osaks meie omavahelisest igapäevakõnest. Ainuüksi Juhan Viidingu nimigi pingutab keele napiks, paneb häälde, puhastab liigsetest sõnadest. Viidingu tekste laulab ja õpib pähe ka praegune noorus. Ehk sageli teadmatagi, kes on sõnade autor – “Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu­koht”.

Juhan Viidingu tundlik ja dramaatiline, justkui pidevas katkemisolekus luuletajanatuur, tema tähendustest pingul tekstid on salvestunud eesti kultuuri süvakihtidesse. See on häälestanud põlvkondi.

Marin Laak, Sirp, 29. august 2008

Laulud, mida teadsid kõik

Kui 14aastane Jaagup-poiss õpilasmalevast koju tuli, laulis ta onu Juhanile õhinal ette ühe loo, saates ennast kitarril koba peal ära õpitud kolme duuriga. Onu Juhan kuulas huviga ning tegi pärast ühe väikese märkuse, et kolmanda salmi algussõnad on tegelikult tiba teistsugused. Jaagup-poiss kostis enesekindlalt, et see on originaallugu ja et kust peaks onu Juhan teadma, kuidas on õige. Aga onu Juhan teadis täpselt, sest tema nende sõnade autor Jaagup-poisi üllatuseks oligi.

Samasugune üllatus tabas Jõhvi Mihkli kirikus toimunud kontserdil “Juhan Viidingu laulud” Põhjaranniku küljendajat Anne Keedust, kes 1980. aastatel lõõritas kursusekaaslastega Tartus Pälsoni filoloogide ühiselamus: “Võõra keele võõras sõna tõukab eemal emakeele…” /.../ “Me oleme seda lugu laulnud ka kursuse kokkutulekutel, kokku juba 30 aastat, kuid alles täna sain teada, et need on Viidingu sõnad!” /.../

Viiding oli kultusluuletaja ning Keedus on ere näide selle kohta, millise jälje Viiding tollastele tudengitele jättis. “Ma loodan täna nuga ei saa neeru,” tsiteerib ta Viidingu loo “Õhtu Valgas” algust. “Issand, kuidas me seda laulda röökisime! Või siis: “Kanakotlet laseb välja rasva, kuskil kaugel mõrtsuk laseb verd.”.”

“Juhan Viidingu laulud”, Põhjarannik, 11. juuli 2015

Kõike muud kui haigutusi esile kutsuv ikoon

Tõeliselt hea kirjandus on alati populaarne. Rahvas tunneb selle ära, võtab omaks ega unusta. Viiding on kindlasti üks väheseid eesti luuletajaid, kelle värsse paljud peast teavad ning ikka ja jälle seltskonnas suure mõnuga tsiteerivad. See fakt on mõnevõrra vastuolus pildiga, mida viimasel ajal Viidingust maalida üritatakse. Kas siis tahtlikult või tahtmatult, aga Viidingut kujutatakse mingisuguse pühamehena.

Mina teda ei tundnud, aga usun, et see on küll sügavalt ekslik. Pühamehed üldiselt rahvale hinge ei lähe, nende loomingut ei esitata mujal kui laulupeol või pidulikul aktusel. Pühaku lahkumist õieti ei märgatagi, sest ta pole ju nagunii kunagi olnud meie keskel, vaid ikka kuskil kõrgemal, eeterlikes sfäärides. /.../ Juhan Viiding oli kindlasti kõike muud kui säärane kummardusi ning haigutusi esile kutsuv ikoon. Ta on ju üks vaimukamaid autoreid eesti kirjanduses!

Natuke naljakas, et kunagist lõbusat peiarit esitletakse nüüd kui vanatestamentlikku prohvetit, kelle nime sobiks justkui mainida üksnes hardas vaikuses, kõht sisse tõmmatud ja näol vaga ilme. /.../

Andrus Kivirähk, “Viidingu plaat”, Eesti Päevaleht, 5. juuni 2004

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare