Jüri Krafti tuhat ja üks asja – tehke järele!

 (3)

Jüri Kraft
Jüri KraftBianca Mikovitš

Raamatust “Härra seltsi­mees minister: kilde Jüri Krafti eluteelt” leiab peategelase mälestustest nii huvitavaid kilde ajaloost kui ka aegumatuid ja kompromissituid elutõdesid.

Mati Laose koostatud ja kirjutatud “Härra seltsimees minister: kilde Jüri Krafti eluteelt” ilmub seekord teise täiendatud trükina. Tundub, et seda teost tuleb edaspidi veelgi täiendada, sest üle 80aastane Jüri Kraft tegutseb edasi. Aga see polegi siinkohal esmatähtsis, sest raamatu põnevamad peatükid kuuluvad mu meelest hoopis teise ajastusse − ajajärku, mida iseloomustavad märksõnad “sotsialism” ja “plaanimajandus”.

Nagu ütleb Enn Anupõld raamatu järelsõnas, on see teos värvikas kild Eesti ajalugu. Sellesse koondatud sisse-, uit- ja tagasivaated pakuvad karget vaheldust muidu valdavalt kultuurielukesksetele memuaaridele, avades n-ö punasest ajastust uusi apekte ja säilitades kõige toimunu kirjeldamise juures üldinimliku lähenemise.

Inimlik tahe ja saavutused

Jüri Krafti elu ja tööd kirjeldav lugu on nagu Hollywoodi film – vähemalt selle põhjal saaks vändata päris hea filmi.

Kraft suutis parnassile tõusta ja sinna jääda igasuguste poliitiliste olude ning ähvardavate hirmude kiuste. Ajal kui veel ei tegutsenud professionaalseid suhtekorraldajaid, karjäärinõustajaid ega juhtimiskonsultante.

Seotud lood:
Et kaubast hea hinnaga ja kiiresti lahti saada, tuli valida õige turg, raha pidid oskama lugeda.

Aga suhteid loodi, karjääri tehti ning juhiti oma parema äranägemise, oskuste ja põhimõtete järgi. Asjad ei valminud ainult tänu suurele usule kommunismiideaalidesse. Kui mõni tegi avalikult kapitalistlikku korda maha, siis teine püüdis sellest õppida. Ega’s muud, kui tehke järele!

Enne suurt ilmasõda Peipsi ääres sündinud ja üles kasvanud Kraft pidas vene poistega maha vägevaid lahinguid ja koges omal nahal ka nõukogude võimu tulekut. Kokkupuude NKVDga jättis hinge hirmutunde, mis saatis teda pikki aastaid. Hirm võimu ees muutis ta venevastaseks. Ometigi oskas ta tänu oma suhtlemisoskusele Venemaalt Eestisse hulga raha tuua.

“Kokkuvõttes olen Venemaaga asju aja­des ikka rohkem võitnud,” tõdeb Kraft. “Muidu olnuks am­- mu pankrotis kogu Eesti kergetööstus ja ma ise samuti.”

Kõik algas kol­meteistaastase poisikesena Leningradi turgudel kauplemisega. “Mõned reisid Leningradi kurgimüügi tipphooajal panid minu jaoks aluse teadusele, mida mujal maailmas turumajanduseks ning kõige punasemal kuuendikul planeedist noil aastail miskipärast spekulatsiooniks nimetati,” meenutab Kraft. “Ikka kurkidega sinna ja raha ning siinmail defitsiitse kaubaga tagasi.”

Kraft ütleb, et kurgimüüja-aastad õpetasid teda elus läbi lööma: Leningradi turud andsid noormehele tõsise elukooli. “Et kaubast hea hinnaga ja kiiresti lahti saada, tuli valida õige turg, raha pidid oskama lugeda,” mäletab ta. “Šoppamisinstinkti tähendus ja selle ohud jõudsid mu teadvusse igatahes juba poolsada aastat varem, kui meil sellest üldse rääkima hakati.”

Lippude saatel

Vahepeal lõpetas Jüri Kraft Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, töötas mõnda aega ETK hulgibaasis kaubatundjana ja vanemökonomistina Tartu linnavalitsuses ning kutsuti seejärel direktori asetäitjaks õmblusvabrikusse Sangar, kus temast sai peagi vabariigi noorim suurettevõtte direktor.

Kui Sangar sai edukalt tööle pandud, oli vaja Tallinnas Klementi-nimeline õmblusvabrik jalule aidata.

“Tallinn tundus külmem, kalgim ja halastamatum kui Tartu,” meenutab ta pealinna kolimist. “Tartus tunti mind linna peal, teati mind kui tegijat. Tallinnas olin ma eikeegi. Jälle tuli otsast alustada ja üks ettevõte mudast välja kiskuda.”

Tööasjad muserdasid, aga uhkus ei lubanud lüüasaamist tunnistada. Klementis tuli alguses sageli ka laupäeviti-pühapäeviti tööl käia, argipäevadel aga ettenähtud tööajast mitu tundi kauem vabrikus olla. Muidu ei mänginud välja.

Tõeline külalis­te­voor tulvas Kle­men­tisse siis, kui valmis uus hoone Mustamäel ja võideti esimesed üleliidulised lipud. Õige pea hakkasid liikuma jutud, et sinna, kus on Kraft, tulevad ka lipud.

Püüab suurt kala

Juhul kui plaan õnnestus täita, olid tehtud mees. Hankeplaani täitmata jätmisel sai aga ettevõte trahvi. Aga kui see juhtus mitu kuud järjest, võis direktori­ametiga hüvasti jätta.

Õigupoolest, mis see ministri- või ärimeheamet siis muud on kui kalapüük ülekantud tähenduses.

Kui Kraft oli Klementi-nimelise õmblustootmiskoondise edujärjele upitamisega hakkama saanud, tehti talle ettepanek asuda tööle kergetööstusministri asetäitjana. Mõne aasta pärast pandi ta ministriks sõnadega: “Paned Kreenholmi korralikult tööle, jätame ministriks; kui ei, siis võtame maha.” Karm värk.

Varsti tuli üksjagu linte läbi lõigata: Klementi, Sangar, Narva kroomnahavabrik ja Kreenholm, Balti Manufaktuur. Kõige enam rõõmu tundis ta Kommunaari uue hoone avamisest Laki tänaval. Ütleb, et tundis palju suuremat mõnu mõnest õnnestunud tööstuslikust tehingust, kui et odava hinnaga saadud kalamarjaportsust. Ja mingi ideoloogilise jamaga polnud aega tegelda.

Ministriaja ilusamad mälestused on Krafti enda sõnul seotud sootuks kalaretkedega sügaval Venemaal. Elu kauneim mälestus aga Pika Hermanni torni heisatud sinimustvalgega, mille lasi kokku õmmelda Baltikas, kusjuures tekstiilivärvid lipu jaoks telliti Moskvast.

“Mulle tundub, et minust pidanuks saama kalamees,” tunnistab Kraft. Ja lisab: “Õigupoolest, mis see ministri- või ärimeheamet siis muud on kui kalapüük ülekantud tähenduses.” Aga püüda on talle meeldinud ikka suurt kala. “Kalapüük on perfektsionistide ala,” ütleb Kraft, kes on end eluaeg perfektsionistiks pidanud ja uskunud, et kui midagi teha, siis korralikult.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare