Käbi Laretei võttis eluülesandeks mitte kunagi kibestuda. See lasi tal olla vaba.



Käbi Laretei Stockholmis 27. juunil 2014.
Käbi Laretei Stockholmis 27. juunil 2014.Terje Varem

Pianist ja kirjanik Käbi Laretei (1922–2014) saanuks 14. juulil 95aastaseks. Suurt kunstnikku ja sõpra meenutab Frankfurdis elav eesti helilooja ja esseist Jüri Reinvere.

Mind huvitas tema maailm, mis kandus ju juurtega peaaegu tsaariaega, Leetu, Poolasse ... maa- ilmadesse, kuhu mul ei olnud mingit ligipääsu.

Kas mäletate, kuidas te tutvusite Käbi Lareteiga?

Elasin siis Varssavis, olin 18aastane. Poola keeles ilmus siis just Ingmar Bergmani raamat “Laterna magica” ja eesti keeles Käbi raamat “Peotäis mulda, lapike maad” (Loomingu Ramatukogu 1989, tõlkis Anu Saluäär). Lugesin neid kõrvuti. Olin loetust vaimustuses ja leidsin, et tahan nende maailmast õppida.

Siis elu kandis mind Soome edasi ning sealt võtsin ise Käbiga ühendust. Sellest arenes väga ruttu intensiivne ja meid mõlemat äärmiselt rikastav sõprus. Me olime mingis mõttes nagu ühe pere liikmed.

Käbi Laretei ja Jüri Reinvere 2014. aastal.

Mis teid ühendas?

Seotud lood:

Muusika ja kirjandus, aga ka eestlaseks olemine. Eestlaseks olemine välismaal. Mind huvitas tema maailm, mis kandus ju juurtega peaaegu tsaariaega, Leetu, Poolasse ... maailmadesse, kuhu mul ei olnud mingit ligipääsu. Tema oli seda aga oma lapsepõlves kogenud.

Näiteks rääkis ta mulle, kuidas oli lapsena käinud Köningsbergis (nüüd Kaliningrad) ja millised uhked nukud olid kaupluste akendel. Või kuidas Moskva tänavatel inimesed tema nukuvankri ees arreteeriti ja udusse haihtusid. Kummaline maailm, mida praegu enam ei leia. Ma tundsin Käbiga suheldes väga suurt seost Kesk-Euroopa maailmaga üleüldse. Nagu oleks Miłosz minu kõrvallauas istunud ja mulle sosistanud.

Meid huvitas kunstnikuks olemine ja eestlus. Kindlasti ka psühholoogia.

Teie vanusevahe ...

... oli 50 aastat.

Mulle on see üllatav läbisaamine, eriti kui mõtlen praegu valitsevale eeskujupõlgavale edu- ja noortekultusele.

Ah nõnda. Viiskümmend aastat meie vahel ei lugenud mitte midagi. Muidugi olid mu küsimused sellise 20–30aastase elu küsimused. Me ikka nentisime, kuidas me ei tunneta seda vanusevahet.

Kuidas te selle saavutasite ... vastastikuse lugupidamisega?

Seda nagunii, aga meil oli ikkagi väga intensiivne huvi teineteise maailma suhtes, mis just vanusevahest tulenes. Ta rääkis mulle palju oma lapsepõlvest ja näiteks Moskvast, kus ta veetis oma teadliku lapsepõlve. Kummalises ja närvilises õhkkonnas, kus ei teatud, mis ees ootab. Muuseas väga ... natuke sarnane praeguste aegadega.

Ja muidugi oli minu huvi ka Ingmar Bergmani maailm – inimene, keda hiljem isiklikultki tundma sain.

Käbi omakorda huvitus sellest, mida tähendab olla noor kunstnik. Millest noored mõtlevad, mis on nende küsimused? Mis tähendab olla noor kunstnik välismaal, eestlane välismaal...? Mis tähendab olla soveti-eestlane?

Tooge mõni näide.

Ta oli siis ikka juba päris-päris vana, olin tema juures külas. Leidsin laualt raamatu Ameerika advokaatidest. Me rääkisime palju raamatutest, mida lugesime.

Küsisin möödaminnes, et mis selles raamatus on, miks sa seda loed. Tema vastas, et tahab lihtsalt olla kursis sellega, mis tähendab olla advokaat Ameerikas.

Selline eluhuvi teda iseloomustas. Tihti on ju nii, et vanadusega inimesed müürivad ennast kinni ja sealt maailmast väljapoole ei vaata.

Temal seda polnud, vastupidi – ta oli tuliselt huvitatud, millega noored tegelevad. Näiteks küsis mu käest, mida tähendab noorte slängis “sillas olemine”. Helistas ja küsis, see teda köitis. See oli tema olemus, ta elas maailmas siin ja praegu.

Te polnud sündinudki veel, kui Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei kümne aasta pikkune abielu lagunes. Ometi on teada, et nad ei katkestanud oma läbikäimist, kuni elasid.

Sellise suhte olemus on sees Bergmani viimases filmis “Sarabande” (2003), kus kunagised noored, kes abielu ajal teineteist hävitanud, on vanana uuesti sõpradeks saanud. Elavad iseseisvat elu teineteist toetades, neid seob vana sõprus ja koos läbi käidud raske tee.

Käbi Laretei koos Ingmar Bergmaniga. On aasta 1960. ???
Ingmar ja Käbi mõjutasid ja õpetasid mind väga. Nad õpetasid mind olema kunstnik.

See oli võimalik ainult tänu sellele, et Käbi võttis oma eluülesandeks mitte kibestuda. Ta ei tahtnud olla see naine, kes pärast rasket lahutust väga mõjuvõimsast ja kuulsast mehest istub kodus, joob džinni ja jagab intervjuusid, kui nõme tema eksmees on, või sellest, kui hea tal on üksi olla. Ta keeldus sellest teadlikult.

Käbi valis endale tee, mis lasi tal hingata ja vabalt olla. Tee, milles oli palju andestust ja väga palju leppimist.

See oli tema moraali üks keskseid põhimõtteid. Mitte ainult oskus andestada, vaid ka see, et peame oskama aktsepteerida elu tõsiasju. Peame nendega toime tulema.

Kas teie maailmavaateline plaan ja elufilosoofia on Käbi Laretei mõjutustega? Olete öelnud kusagil, et ta oli teie õpetaja.

Ingmar ja Käbi mõjutasid ja õpetasid mind väga. Olen nende õpilane.

Nad ei õpetanud ja ei mõjutanud mind kunagi mitte otseselt, ehkki kirjutamisel nad mulle alguses nõu andsid.

Nad õpetasid mind olema kunstnik.

Milline peab kunstnik olema?

Inimesed lahendavad seda olemist erinevalt. Sellele pole ühest vastust. Iga looja otsib oma.

Kuid tänapäeva kunstimaailm erineb väga palju selleaegsest, kui nemad oma karjääri tegid.

Nende mõlema õpetuse põhituum oli see, et kunstnik peab olema aus. Niipea kui ta valetab, läheb tema kunst pudruseks ja võltsiks. Ma olen selle põhimõtte üle võtnud. See on minu kunstnikuks olemise tuum.

Kuidas te ennast identifitseerite – kas olete maailmakodanik, eestlane...?

Minu meelest need kaks ei välista teineteist. Mõlemad käivad minu kohta. Olen alati jälginud, mis Eestis sünnib. Nüüd olen seda, mida näen, hakanud ka oma kirjutistes väljendama.

Mida te näete?

Eestlased – kui väga üldistada – tihti oma tegelikke tugevusi ei hinda. See, mille üle tihti muret tuntakse, paistab väljast vaadates vägagi kummaline.

Mulle näib, et viimased seitse aastat on Eestis olnud selline ... mandumise oht. Me oleme natuke magama jäänud ja ei ole tähele pannud, et teised on ärkvel.

Peaksime ausad olema. Tõde on alati see, mis edasiliikumist võimaldab. Progressiivset edasiliikumist.

Siin on ka see, et me kipume unustama oma suuri. Kuidas sellega maailmas on?

Oma suuri unustada on suitsidaalne ettevõtmine küll. Jah, ma olen täheldanud valehäbi eelkäijate suhtes, sest nad on teistmoodi kui meie praegune aeg.

Ja siis eestlane muidugi muretseb. Ka selle üle, et meie suurmehed pole ehk nii kuulsad kui meie naabrite suurmehed. Me ei peaks ennast sellega vaevama.

Kodus Stockholmis 2005. aastal. Terje Varem

Meil on ajalooliselt väga selgeks mõtestatud me ohvriks olemise lugu. Seda oleme hästi teinud.

Aga muus meie ajaloos valitseb palju suurt segadust. Miks me ei hinda oma suurmehi, isegi kui nad just päris nii ei ole, nagu me tahaksime? Miks me ei aktsepteeri, et ajad olid teised? Mitte keegi ei hakka hindama meie ajaloolisi suurmehi, kui me ise seda ei tee.

Praegu minnakse Eestist ära.

Paljud eestlased elavad välismaal nii, et on Eestisse registreeritud. Ollakse küll ametlikus registris, aga reaalselt ollakse siit ära.

Me pole selles mõttes päris ausad, tegelikult lahkutakse praegu Eestist massiliselt. Juba mõnda aega.

See on märk, mida eestlased peaksid võtma äärmiselt tõsiselt. See on lakmusnäitaja Eesti ühiskonnast.

Ma olen maailmas elades näinud ja mõistnud, et inimesed ei taha tegelikult oma kodudest lahkuda. On selliseid rännuhingi – ma kuulun nende hulka –, aga nad on väga erandlikud.

Suurem osa inimesi tahab elada oma perekonna ja sõprade lähedal. Sellest, et Eestist lahkutakse või soovitakse lahkuda, tuleb mõelda. Miks? Mis sünnib?

Kas rääkisite Käbi Lareteiga kunagi ka sellest, et tema oli sunnitud oma kodust eemal olema?

Me rääkisime sellest tihti. Sellest, mis toimub eemalolija hinges.

Kas ta oleks teinud sellist rahvusvahelist karjääri, kui ei oleks läinud nii, nagu oli.

Samas ei olnud temal ega minul mingit põhjust oma juuri salata, sellest on asjad väga kaugel. Me oleme eestlased. See on vaateala ja alus kogu maailmale.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare