Kas Odini sõdalased on Eestile ohuks või kaitseks?
Manona Paris
ajakirja Naised peatoimetaja
End Odini sõdureiks nimetava seltskonna esiletõus on märk infosõja loodud üldise turvatunde langusest, mis paraku langetab tugevalt kogu turvalisuse fooni. Kui ma peaksin hämaras mööduma grupist musta riietatud, kummaliste märkidega kaunistatud kuubedes meestest, siis valiksin teise tänavapoole või üritaksin üldse mitte nendega kohtuda.
Ma ei leia, et ainuüksi nahavärv ja usk teeks kellestki kurjategija. Küll aga teeb mind väga murelikuks teadmine, et nn odinlaste seas on kriminaalkorras karistatus lubatud.
Elasin Moskvas viis aastat selle linna suurima mošee kõrval. Hoolimata sealse politsei kõrgest korrumpeerumise tasemest, mis lubas lastega kerjuste ja muude kahtlase välimusega tegelaste armaadal tegutseda avalikus ruumis, ei tundnud mina hirmu. Vastupidi – kui kohalik mužik ei tulnud pea kunagi mulle kõrvaloleva tunneli treppidel käruga turnides appi, siis nn tsurkad tegid seda alati.
Mart Nutt
Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, IRL
Siin tuleb kindlasti eristada õiguslikku ja poliitilist aspekti. Õiguslikult – ei saa ju väita, et inimestel poleks õigus organiseeruda. Neid ei ole praegu milleski ebaseaduslikus süüdistatud.
Poliitiliselt on küsimus selles, mis on tolle liikumise taotlus. Nimetus “sõdalased” justkui viitab millelegi militaarsele. Või kui jutt on politseilisest tegevusest, siis see on riigi ülesanne. Siin on palju küsimusi, millise piirini minnakse. Kui see on lihtsalt retoorika, soov näidata, et inimesed on valmis taunima kuritegusid, siis erilist probleemi ei ole. Kui soov on hakata ise jõudu kasutama, siis on probleem olemas.
Mina suhtun nendesse natuke murelikult. Ajaloost on ju näiteid, mis algasid neutraalselt, aga ei lõppenud päris nii, nagu loodeti. Eesti minevikust näiteks vapsid, Pullapää. Soomlaste Lapua liikumine algas üsna sarnaselt.
Kuid samas inimeste õigust ühineda me kahtluse alla seada ei saa.
Peeter Tali
kolonel
Sellest seltskonnast ei ole Eestile mitte mingisugust kasu, pigem vastupidi. Pikas perspektiivis lõhestavad nad meie ühiskonda, õhutavad vihkamist ja diskrediteerivad meie riiki.
Eestis ei saa sel seltskonnal olla laia kandepinda, sest meie ühiskond on tegelikult hooliv ja kokkuhoidev. Eestil on hästi töötav korrakaitsesüsteem, meil on usaldusväärne politsei, mille lahutamatu osa on vabatahtlike abipolitseinike institutsioon. Vabatahtlikud abipolitseinikud ja Kaitseliit on jõuliselt tõestanud, et suudavad avalikku korda tagada isegi väga keerulistes ja vastutusrikastes olukordades.
Demokraatlikus ühiskonnas peab jõu kasutamise monopol olema selgelt riigi käes. Kummalisel, ebaselgete eesmärkidega seltskonnal, millel on politsei kõrval justkui dubleerivad korrakaitsealased taotlused ning millel ei ole meie riigiga selgelt kokku lepitud partnerlust ega alluvusvahekorda, pole meie ühiskonnas mõistlikku rolli.
