Kas põlluharijatest on saanud aborigeenid ja tulnukad?
Alo Lõhmus: Mul on kuri kahtlus, et tänasele küsimusele on Jüri Mõis juba 15 aastat tagasi osaliselt vastatud. Mõis jäädvustas ennast Eesti rahva mällu üleskutsega kolida Tallinna kõigil, kes on vähegi arukad. Ta ütles, et elumaja ehitamine väljapoole Tallinna on investeerimisviga. Jüri Mõis, kas teil on selle üle hea meel, et teil toona – nagu tundub – õigus oli? Või soovite, et oleksite eksinud?
Jüri Mõis: Ma sattusin Tallinna linnapea toolile avaliku sektori juhtimise asjus täiesti rohelisena. Ma lugesin linna põhimäärusest, mis on linnapea ülesanded. Üks olulisemaid ülesandeid oli propageerida oma omavalitsusüksust kui head elupaika. Seda ma sinisilmselt tegingi, ma rääkisin, miks on Tallinnas hea elada. Selle peale reageerisid väga vihaselt rahvastikugeograafid.
Ma olen ise ka elanud maal, minu lapsepõlv oli maal. Ma olen vabameelne inimene. Arvan, et igaüks peaks elama ikka seal, kus talle meeldib.
Kristjan Piirimäe, teie olete ühes “Ööülikooli” saates rääkinud, kuidas omal ajal Tallinna sattusite. Teie sõbrad Hans H. Luik ja Rein Kilk ütlesid, et Tallinnas on palju raha ja rumalad inimesed, kellelt on võimalik seda raha ära võtta.
Kristjan Piirimäe: Ma olen pärit Tartust. Mulle tundub, et Tallinnas on elu hästi kiire, inimestel on vähe aega mõelda. Ja Tallinna inimestelt on lihtne raha ära võtta. Neil on palju raha ja ikkagi võrdlemisi vähe mõistust – võrreldes näiteks Tartu inimestega.
Aga mis siis jääb maal elamise motiiviks?
Mõis: Arenenum teadus käsitleb seda küsimust kolmes osas. On rural-inimesed, suburban’id ja urban’id. Näiteks Ameerikas on statistika järgi 53 protsenti just suburban’id. Nii naljakas kui see ka pole, kõige parem tunnusmärk on auto. Kui sul on vaja autot kasutada, siis oled suburban. Sest näiteks New Yorgis on metroo, seal ei ole tegelikult autot vaja. Maainimene on kogu aeg maal, temal ei ole ka autot vaja.
Ma arvan, et kui sellise jaotusega statistika koostada, oleks Eestis hoopis teine pilt.
Aga meil Eestis on just maal autot tarvis?
Mõis: Selle koha pealt ma ütleksin, et Eestis on jube hea maal elada. Siin püütakse kõike hästi lähedale tuua. Eestis on ka maainimesed väga tsivilisatsioonis sees.
Piirimäe: Oleme jõudnud põhiküsimuse juurde. Kus inimene peaks elama, kas linnas või maal? Kui me räägime tööinimestest, siis elama peaks ikkagi töökoha lähedal. See vähendaks transpordikulusid ja tööle-koju sõidule kuluvat aega.
Järelikult me peame vaatama, kus on töökohad. Kaubandus on vältimatult linnades, terve suur hulk muidki funktsioone ja töökohti on linnas. Maatöökohad kuuluvad esmasektorisse, nagu toidu varumine ja igasuguste materjalide varumine. Ka enamik tööstusi on tänapäeval mõistlik maale paigutada. Ka turismisektor on väga suuresti maal.
Tänapäeva Eesti inimesed elavad aga peamiselt linnades ja vaid vähemus elab maal. Ilmselt ei ole mõistlik hakata proovima seda tasakaalu maa kasuks nihutada.
Kus see tasakaal on? Või elab veel liiga palju või äkki juba liiga vähe inimesi maal?
Piirimäe: Põllumajandus ja tööstus muutuvad kogu aeg efektiivsemaks. Tööjõu vajadus väheneb. Maamajandus muutub tööjõumahukast kapitalimahukaks.
Kas on võimalik, et võib-olla juba paarikümne aasta pärast on meil nii-öelda robottalud, kus masinad lähevad ilma ühegi inimeseta hommikul ise põllule?
Piirimäe: Pole välistatud, et kütus läheb nii kalliks, et on mõistlik jälle vähemalt osaliselt harida põlde käsitsi ja hobustega. Kui energia siiski ei lähe väga defitsiitseks, on üsna loogiline, et järjest rohkem tööd teevad robotid ja vähem jääb inimestele.
Mõis: Praegu energia odavneb. Fossiilsetel materjalidel põhinev energia – õli, diiselkütus ja bensiin – odavneb veel.
Kristjan, teie olete tutvustanud looduskapitalismi mõistet, mille põhiidee järgi on loodus mõistetav kapitalina. Maaelanikul, kellel on kümme hektarit põldu ja sama palju metsa, on tegelikult tohutu kapital. Samas on keeruline seda leivarahaks konventeerida, kui sa seda just ühekorraga ära ei müü. Kuidas seda vastuolu maaelu arendamisel ületada? Kuidas saaks elatuda selle looduskapitali pealt, mis igal maal elaval inimesel on tegelikult üsna suur?
Piirimäe: Tegelikult saab küll. Need, kes ostsid üheksakümnendatel kümme hektarit metsa või põldu, said selle võileivahinna eest. Kui nüüd kümme hektarit metsa või põldu maha müüa, on see korralik pensionisammas. Ja paistab, et hind aina kasvab. Ega metsa ja põldu ei tule kuskilt juurde.
Selge on see, et ka fossiilseid varusid ei tule juurde. Must stsenaarium on see, et energia läheb mitu korda kallimaks, kui ta praegu on.
Mõis: Selle koha pealt vaidlen ma väga vastu. Ega kiviaeg ei lõppenud sellepärast, et kivid otsa said. Ja rauaaeg ei lõppenud sellepärast, et raud otsa sai. Naftaaeg ei lõpe ka sellepärast, et nafta otsa saab. Need mõjurid on hoopis teised.
Ma ei usu, et inimesed õpivad nii palju vähem energiat tarbima. Usun, et leitakse uued energiaallikad.
Ka tuuliku ehitamiseks ja kohale toomiseks on naftat vaja.
Piirimäe: Teoreetiliselt on võimalik tuulik ka ilma naftata üles panna. Tegelikult me peaksime ikkagi rääkima sellest, kuidas maal elada. Mulle tundub, et on kahte sorti maainimesi. Ühtesid nimetatakse rahvakeeli aborigeenideks. Need on inimesed, kes on seal alati elanud ja kellel ei tarvitsegi autot olla. Neil on väga vähe raha ja kuidagimoodi saavad nad hakkama.
Teised on tulnukad, kes on kolinud linnast maale elama, nendel siis on auto. Nende rahaallikas on ikkagi seotud Tallinna või mõne muu suurema linnaga. Need on kaks täiesti erinevat sotsiaalset gruppi. Paistab, et maal elamiseks pead sa olema kas väga rikas või väga vaene. Vaesena saad ise kasvatada oma köögivilja ja liha, et ära elada. Teine võimalus on, et oled üle keskmise jõukas. Siis on sul nii palju raha, et elu maal kinni maksta. Autoga edasi-tagasi uhada, ehitada hästi suur maja, tuua linnast ehitajad ja haljastajad – see kõik on hästi kallis. See on maaelu tulnuka perspektiivist.
Mõis: Mina olen peavoolu inimene. Ma ei ole seda kunagi varjanud. Maailma kõige üldtunnustatum lähenemine on, et kõige parem ühiskonnakorralduse süsteem on kapitalism. Sellepärast, et see kindlustab inimesele kõige pikema eluea. Ja kapitalismi eesmärk on jõukas kodanik.
Muidugi on igasuguseid nišše ja nišimõtlemist. Ja ma ei halvusta seda kuidagi. Ma ei taha nendega, kes on valinud maaelu, kuidagi tüli kitkuda. Kui ma kellegagi tahaksin sel teemal vaenu kitkuda, siis pigem on need rahvastiku- ja majandusgeograafid.
Majandusgeograafide moraalne kohustus on seda asja teaduslikult, terminoloogiliselt paika panna. Eestis on see asi hästi segane. Me võimegi jääda vaidlema, kas maa- või linnainimesi või hoopis suburban’eid on Eestis kõige rohkem. Vallad ja linnad, kõik on läbisegi.
Kas ei või olla asi selles, et meil ei olegi Eestis õiget linna. Me olemegi kõik ikkagi tegelikult maaelanikud.
Piirimäe: Ka kapitalismil on kalduvus kontsentreeruda. Maainimestelt võetakse tasapisi ära nende ressursid, need koonduvad linna. Kui me räägime elu võimalikkusest maal, siis linnainimese seisukohast on kapitalism väga hea nähtus. Aga maainimese seisukohast see võib-olla nii tore ei ole. Maainimese seisukohast on mõni teine ühiskonnakord võib-olla parem.
Mõis: See, kas sa oled rikas või vaene, oleneb sellest, missuguse tööviljakuse sa saavutad oma tegevusvaldkonnas.
Sa pead ikka oma valdkonna leidma, saama sellel alal hariduse ja töötama efektiivselt.
Piirimäe: See on tegelikult illusioon, kui sa ütled, et maainimene võiks hakata rohkem töötama, ennast koolitama, olema efektiivsem ja tõusma ka kapitalistiks. Tuhkagi, need rajad on tegelikult kinni.
Mõis: Öeldakse, et maalt imetakse kõik välja. Maalt ei ime keegi midagi välja. Seda maad lohistatakse siin Eesti tingimustes ikka järel. Ja jällegi, eestlaste rikkus ei tule Eestist, vaid väljastpoolt.
Kas tõesti?
Mõis: No mina müüsin ka Hansapanga rootslastele. See on täielik eksiarvamus, et maalt midagi välja imetakse. Maale tulevad euroliidu vahendid. Tehakse puhastusseadmeid korda ja avatakse kergliiklusteid.
Kas see ei ole meile kuidagi ohtlik? Kui me ise enam midagi ei tee, ainult teenindame väliskapitali ja võtame eurorahasid vastu.
Piirimäe: Loomulikult viiakse maalt ressursse välja. Tegelikult ka põllud ja metsad on läinud kohalike käest ära. Jüri võib selle peale öelda, et nad ise müüsid. Tõesti, nad olid põlvili ja müüsid võileivahinna eest. Aga samas tõesti toimub ka maainimeste järellohistamine. Eurorahadega külaelu arendamisel on ka negatiivne kõrvalmõju, abist tekib sõltuvus. Maainimestel on tekkinud ettekujutus, et Tallinn, Euroopa Liit ja PRIA peavadki neid järel lohistama.
Abiraha jagamine peab olema väga tark.
Valdur Mikita on oma kuulsas raamatus väljendanud seisukohta, et oleme eestlased veel ainult tänu sellele, et enamikul meist on maakodu või suvila. Seal saame muutuda vähemalt suvel nelja nädala jooksul taas korilasteks, soome-ugrilasteks kõige ürgsemas mõttes. Ja see on ka enam-vähem ainuke asi, mis meid tänapäeva euroopa rahvastest eristab. Mis te sellest arvate?
Piirimäe: Eesti ei ole tegelikult erandlikus olukorras. Neid riike ja rahvaid, kus rohkem inimesi elab maal ja omab suvilaid, on palju. Aga on ka teised asjad, mis meid eestlasteks teevad. Üks küsimus on selles, et mis seal maal on. Maa ei ole ainult keset põlde. Meil on väga palju soid, oleme soorahvas. Meil on jõgesid ja järvesid, oleme jõgede-järvede rahvas. Ja võsa on meil hästi palju. Maastik on ääretult oluline.
Mikita räägibki just nimelt ka võsast, soodest ja rabadest. Seal viibimine on eestlase jaoks oluline, mitte seal töötamine.
Piirimäe: Kindlasti on see oluline. Tallinna inimesed on närvilised. Paljud ütlevad, et Lõuna-Eestisse sõites tekib kusagil Paide juures lõõgastumine.
Mõis: Olen nõus, et just see ürgruraalne olukord on rahvusliku identiteedi tugev tunnus. Olen nõus ka sellega, et Paidest lõuna poole läheb tempo aeglasemaks. Olen märganud, et näiteks New Yorgis on väga kõva tempo. Põhjamaadeski, Stockholmis ja Helsingis, peab inimene olema tükk maad kiirem ja organiseeritum kui Tallinnas.
Teine teema on, kas see on hea või halb. Minu jaoks on suur küsimus, kas seda nautida või jääb nii hoopis elus midagi tegemata.
Teisalt võib ju öelda, et kui aeg on aeglasem, siis elu kestab kauem.
Piirimäe: See on väga filosoofiline küsimus. Kas peaksime olema efektiivsed ja päeva jooksul palju ära tegema või mitte? Kes palju teeb, on jõukas, samas see, kes vähe teeb, võib teisipidi olla õnnelik.
Mulle teeb muret, et osas Eesti maapiirkondades on inimestel alaväärsuskompleks. Üritatakse kopeerida Tallinnas elavaid inimesi. Seejuures lahkuvad noored massiliselt maalt. Samas mõnes teises piirkonnas suudetakse oma identiteet üles ehitada ja ollakse selle üle uhke. See on võib-olla võtmeküsimus.
Oma kultuur on osas kohtades leidmata. Noored saavad aru, et toimub hale kopeerimine, ja lahkuvad.
Äkki on alternatiiv muutuda rahvuspargiks? Kogu Tallinna-väline Eesti oleks rahvuspark. See ju ka ei meelita noori inimesi, olla eksponaadiks rahvuspargis.
Piirimäe: Palju on räägitud noorte maalt linna kolimisest kui millestki negatiivsest. Mispärast see negatiivne on? Miks ei võiks noor inimene valida endale koha, kus talle meeldib elada ja kus hüved on lähedal. Ei tohiks vaadata seda nähtust kui maapiirkonna tühjenemist. Kas eesmärgiks on see, et maapiirkond oleks inimesi täis, või see, et inimestel oleks hea elada.
On loomulik, et noored liiguvad mujale ja tulevad pärast tagasi. Laiem küsimus on see, et ei tulda tagasi. Ka pensionile minnakse linna.
Mõis: Avalik sektor on hakanud liiga palju sekkuma põllumajandusturu asjadesse ja teinud põllumajanduse sõltuvaks. Kui seda poleks tehtud, oleks maal poole vähem inimesi. On püütud iseregulatiivset protsessi pidurdada, et kaitsta eesti kultuuri ja keelt. Kokkuvõttes ei ole see hea.
Mida aeg edasi, seda ratsionaalsemaks inimeste käitumine muutub. Tulevikus nähakse, et selline pidurdamine oli ebamõistlik. Inimestega tehakse justkui eksperimenti, et linnainimestel oleks hea autoaknast vaadata, kuidas maainimesed elavad. See ei ole väärikas eesmärk.
Piirimäe: Mulle tundub samuti, et me üritame maaelu säilitada selleks, et linnainimesel oleks hea autoaknast vaadata. Aga miks tahetakse, et maal inimesed oleksid? Minge ja elage ise maal!
Vestluse pani kirja
Liisi Kanna
