Kirjanik Karl Ristikivist. Kojujõudmise puhul



Karl Ristikivi
Karl Ristikivi

15. septembril jõudis Eestisse urn Karl Ristikivi põrmuga. Seni oli see puhanud Stockholmi Metsakalmistul, kuhu pärast 1977. aasta augustis Stockholmis Jakobi kirikus toimunud õigeusu kommete kohast matusetalitust sängitati.

Karl Ristikivi matuseplats Stockholmi Metsakalmistul oli ortodokside kalmistuosas, ümberringi talle vaimulähedaste ning sarnase usutunnistusega kreeklaste ja lõunaslaavlaste hauad.

Möödunud neljakümne aasta jooksul kandis hauaplatsi hooldamise kulusid Ristikivi enese osalusel Stockholmis 1974. aastal pagulaskirjanduse hüvanguks loodud Eesti Kirjanduse Fond. Peale Ristikivi kuulusid fondi juhatusse selle loomise aegu veel kirjanikud Arvo Mägi (1913–2004) ja Ilmar Jaks (1923).

Ristikivi Stockholmis kõnelemas üritusel "Raamatu-aasta 1975". Erakogu
Seotud lood:

Kui ma tänavu augustis külastasin Ilmar Jaksi tema elupaigas Rootsi Lapimaal, oli tema esmane reaktsioon Ristikivi põrmu Eestisse toomise mõttele küll eitav, kuid viimaks (nii vähemalt tundus mulle) lõi ta käega. Fond, mida praeguseni juhatavad end kahe kodumaa vahel jagav Enn Nõu (1933) ja Stockholmis elav Paul Laan (1928), hakkab oma tegevust lõpetama ja nende otsus oli ka Ristikivi tuhastatud põrm kodumaale toimetada.

Karl Ristikivi Seltsi ja Eesti Kirjanike Liidu abiga ning koostöös Varbla valla ja Uue-Varbla muuseumiga sündis omakorda otsus, et Ristikivi viimseks puhkepaigaks saagu hauaplats Paadrema kalmistul kirjaniku ema Liiso Ristikivi kõrval.

Ristikivi ja kodumaa

Eestlaste Teise maailmasõja järgne maapagu on ammu lõppenud. Paljud omaaegsed paadipõgenikud jõudsid veel näha vaba Eestit, paljud tulid tagasi, ent paljud on saanud viimase rahupaiga võõramaa mullas. Paljud aga uskusid, et maa kord vabaneb ja soovisid siis puhata kodumaal, andes juba eluajal korraldused urnimatuseks.

Maa on eestlastele püha – olenemata usutunnistusest. Võib ju alustada vaidlust sellest, kas ei alanud usutavade rikkumine juba Ristikivi tuhastamisest, ja nüüd jätkata lõputult hauarahu rikkumise teemal. Või meenutada Ristikivile ilmselt olulisima luuletaja Betti Alveri 1986. aastal kirjutatud luuletust “Lootus”:

Üht lootust ma vajan,

olen alati

vajand –

mis lõpeb sõnadega

et me suuri surnuid

ei kamanda

keegi.

Ristikivi isegi on kirjutanud luulerea “Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa” ja kasutas nii puhkamiseks kui ka inspiratsiooni saamiseks võimalusi viibida eri paikades Vahemere rannal. Tema luuleridu meenutades juurdus ta kõikjal, kust kunagi mööda käinud, ning tema teostes haljendab ränduri kepp Rhodosel, Korful, muistses Akkonis, Roomas ja veel paljudes paikades.

Karl Ristikivi

Vahest olnuks hoopis Vahemeri, sealsete vete lainepehme voodi Ristikivi jaoks sobiv puhkepaik? Kuid ühest tema surma järel ilmunud ajaleheteatest loeme selgesõnaliselt: “Lahkunu põrm ei maeta mitte Rootsi mulda, vaid tuhastatakse. Kui meie kodumaa kord vabaneb, siis avaneb ka võimalus eesti silmapaistnud kirjaniku tuhastatud põrmu viimine tema sünnimaale.”

Olgu siis nii.

Tänavu sügisel annab EKSA kirjastus välja mälestuste ja usutluste kogumiku, mille pealkirjaks sai “Kröits ehk Ristikivi”. Kreutz või Kröits – nii kutsusid teda sõbrad ja Ristikivi aktsepteeris seda samamoodi, nagu ta – ristinimega Karp – oma kirjadele sageli kirjutas alla ka Karl Konstantin.

See mälestuste kogumik peaks täiendama 2008. aastal ilmunud Ristikivi “Päevaraamatut” ning andma pildi inimesest ja kirjanikust tema kaasaegsete pilgu läbi. Nagu kirjanik ise kasutas oma ajalooainelises loomingus rohkesti legende, on ka tema eluloo vähem tuntud ja kirjaniku enese poolt varjatudki sündmused, ka looming, andnud alust uute legendide tekkeks.

Võtkem või näiteks tema elupagulus, väidetav üksindus ja kodumaatus. Pärast ema surma 1941. aastal ei sidunud teda kodupaik Läänemaaga enam miski, ometi tundis ta ka hiljem huvi sinna jäänute vastu. Elades küll üksi, polnud Ristikivi eraklik kunagi, isegi testamendijärgseid pärijaid oli tal mitu – kreeklasest sõber Spyros Arvanitis ja ristipoeg Johan Muda.

Patrioodiks jäi ükskõik mis teemal kirjutades

Mõningase eraldumise pärast päevatööd ja temast hoolivas sõpruskonnas suhtlemist tingis enesestmõistetav sisemine vajadus mõelda, luua, kirjutada. Nagu meenutas Ilmar Jaks: “Eesti elu edendamisest näis ta kuidagiviisi osa võtvat, jättis aga seejuures mulje, et meelsamini istunuks ta oma kirjutuslaua taga, kus tal mõni lause või intriig oli pooleli jäänud. Päris erak ta tõenäoliselt küll polnud, kuid isegi oma õukondlaste seltsis viibides olid ta mõtted mujal.”

Ahistavast päevapoliitikast pääsemiseks pöördus Ristikivi hiljem oma teostes Euroopa ajaloo poole.

Valides maapao, valis Ristikivi ühtlasi ka vabaduse. Pagulase staatus juba iseenesest oli poliitiline valik ja sealt edasi jääda kindlaks oma veendumustele oli võimalik ka mitte sidudes end aktiivse poliitilise tegevusega.

Peatselt pärast Rootsi jõudmist 1944. aasta sügisel kirjutas Ristikivi heale sõbrale, aktiivsele rahvuslasele Eerik Laiule: “Võin olla distsiplineeritud sõdur, kuid mitte distsiplineeritud lakei. See on võib-olla iseloomuviga, aga vähemalt esimest poolt sellest olen seni oma vooruseks lugenud ja loen ka edaspidi. Praegu ei saa nõuda inimestelt sõdurivoorusi, kuna puudub võitlus igal kujul. Kui ei usu, loe meie lehti.”

Karl Ristikivi koos oma sõbra Lembit Muda ja tema lastega 1950. aastate teisel poolel. Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv

Niisiis oli Ristikivile omane kindel ja selge hoiak, suveräänne südametunnistuse vabadus, mida ei tohtinud segada labased tülid ja mille säilitamine oli võimalik eelkõige päevapoliitilistest nääklemistest hoidumisega.

Kurioosumina mõjub seik, et Ristikivi romaan “Hingede öö” (1953) pääses läbi raudeesriide, sest selles nähti kirjaniku hingekriisi kodanlikus ühiskonnas ning “Imede saar” (1964) ilmus peatselt kordustrükina (1966) isegi Eestis kui kapitalistliku ühiskonna kriitika.

Aga see oli juba üks Ristikivi enese eluajal läbi tunnetatud mõrkjaid paradokse: olla Euroopa kirjanik, keda Euroopa ei tunne.

Ahistavast päevapoliitikast pääsemiseks pöördus Ristikivi hiljem oma teostes Euroopa ajaloo poole. Metsavennaromaane kirjutas nagunii edukalt Arved Viirlaid, memuaare kadunud kodumaast ilmus hulgi. Ent patrioodiks jäi Ristikivi ka siis, kui ta kirjutas ristisõdadest Lähis-Idas ja ammustest võitlustest Lõuna- või Lääne-Euroopas.

Vabanemine, mitte põgenemine

Ristikivi nägi oma loomingus laiemat euroopalikku konteksti ning asetas sellesse ka Eesti ja eesti kirjanduse. Seda kaasaegsemalt tema teosed kõlavad praegugi – loetagu katalaanide iseseisvusreferendumist kõnelevate päevauudiste kõrvale näiteks Ristikivi romaani “Lohe hambad” (1970), mille peategelane on katalaani kirjaniku poeg, Franco-aegne pagulane Pariisis.

Poeg mäletab oma isa öeldud sõnu: “Ma ei ole üldse põgenenud. Olen ainult taganenud uuele võitlusliinile.” Ja järgib neid: “Kõige targem oli võitlusväljalt taanduda. Uuele kaitseliinile – nagu ta isa oli öelnud.” Kahtlemata vääriks “Lohe hambad” tõlkimist vähemalt hispaania ja katalaani keelde.

Aga see oli juba üks Karl Ristikivi enese eluajal läbi tunnetatud mõrkjaid paradokse: olla Euroopa kirjanik, keda Euroopa ei tunne.

Maaleht loosib välja 40 piletit Itaalia muusika festivalile. Kui olete Maalehe tellija ja soovite sellest kõigest osa saada, siis pange end kohe kirja!
Kui te ei ole veel tellija, siis praegu on just õige aeg liituda Maalehe tellijate perega. Rohkem infot SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare