Kolhoosipere näärid
Olin toona 4–5aastane. Pidu peeti kohalikus kultuurimajas ja rahvast kogunes palju. Olin suhteliselt arglik ega suhelnud kellegagi.
Ühel hetkel tuli jõuluvana ja hakkas lapsi ette kutsuma. Järg jõudis minuni. Salm, mida südame põksudes ja higist märgade peopesadega lugesin, oli pärit minu lemmikraamatust “Kirju-Mirju” ning on siiani meeles.
“Jänkul polnud nääripuud. Jänku palus, kallis kuusk, tule mulle nääripuuks. Aga ehteid polnud puul. Jänku palus, kallis kuu, tule ehteks kuusepuul. Kuuselatva hüppas kuu – jänkul nägus nääripuu.”
Need, kes kingi kätte said, krabistasid ja kilkasid, jõuluvana häält polnud enam kostagi. Mulle jäi silma see, et miskipärast olid teistel suured karbid, mina sain aga üksnes kommikoti. Esialgu olin natuke pettunud, kuid see läks üle – tegelikult oli mul ka selle kommipaki üle väga hea meel. Igatahes olid selles tolle aja kohta väga vinged maiused, mida sai ainult leti alt.
See jäi mu ainsaks kolhoosi nääripeoks. Mingil kummalisel põhjusel sai saatuslikuks üks laudaskäik koos loomaarstist isaga. Mul oli ilus valge kasukas, rahvariidevöö selle peal. Isa sammus suures laudas lehma juurde, jättes mu ukse juurde ootama. Mingil põhjusel hakkasin ma vaikselt isa suunas tatsama, kuni lehm mu ühel hetkel märjaks kastis. Töinasin ja olin kohutavalt õnnetu.
