01.09.2016, 00:00
KOLUMN: Õnnelikud õunakesed
Pime varasügisene õhtu. Laternavalgus loob üle aia kõnnitee kohale kummarduvale puule varju. Süda peksab. Vaja vaid sirutada käsi. Siis käib hooviuks. Jookseme, sosistab sõber – ja jooksemegi. Püsiv mälestus lapsepõlve õunaraksust.
FOTO:
Tänavusel varasügisel hakkab Peedu raudteejaama perrooniserval silma imekaunis punutud korv. Lähemalt astudes näed aga, et korvi täidavad õunad. Keegi on tulnud ideele oma aia ande teistega jagada. Mööduvad vananaistesuve päevad täis päikest ja tuult ning ajapikku märkad teisigi sarnaseid korve või kaste teeservades, tänavanurkadel. Poes peame vahelgi korvi tõstma võõrsil kasvanud vilju. Oma õunapuuta aga Eesti inimene läbi ei saa, igal meist on kuskil oma puu.