17.11.2016, 00:00
KOLUMN: Valge mehe viimne ohe
Kui püüda praegust maailma iseloomustada, võiks kõige leebemalt kõlada “hullumaja”. Sõjad, kodusõjad, kodudest pagemine ja võõrastele maadele tulvamine, plahvatavad pommid, noa ja kirvega ründamine, rassi- ja usuviha...
FOTO:
Napilt teisele kohale jäävad maavärinad, hiidlained, lennukite allakukkumised, altkäemaksu andmine ja võtmine, rikaste ohjeldamatu rikastumine, vaeste süvenev vaesumine, vale tõusmine tõe asemele, poliitikute arutu võimuihalus ning nende võimulolemise aja arutus. Nagu neist veel vähe oleks, pole meie lapsed enam need, kes olime meie omal ajal. Ei lähe kaua, kui erivajadustega laste hulk käib kaugelt üle neist, kes pole autistid; kellel ei ilmne Aspergeri sündroom; kes pole käitumishäiretega või allergilised mõnele toiduainele.Praegusest hullumajast ei saa väljuda ka täiskasvanuna. Uute põlvkondade häda on äratundmine, et meist ja meie pingutustest ei sõltu peaaegu midagi. Jah, üksikud pääsevad n-ö pumba juurde, aga ülejäänuid pumbatakse nende tahtest sõltumatult.