Kosutav uni ehitud kuuse all
Kes seda täpselt mäletab, mis aastal oli maa valge ja millal must, millal olid magustoiduks virsiku-, millal ananassilõigud vahukoorega. Millal käis jõuluvana ja millal olin ise jõuluvana, millal olid jõuluvanal naabrimehe pruunid silmad, millal onu punnis põsed.
Jõulude läbiv teema on olnud praelõhn ja küünlavalgus, jõhvikamorss, jumalateenistus televisioonis, tavapärasest erinev muusikavalik, mandariinid ja kingitused. Tavaline komplekt.
Kuusk ka muidugi. Kuuse lõhn käib kindlasti jõulude juurde, nagu leiliviskamine sauna või sool supi juurde. Saab ka ilma, aga tulemus on mage.
Mulle on alati meeldinud “mets toas” – suured potitaimed, mis on rohelised ka siis, kui aknast paistab ainult halle toone. Kui olin päris pisike, tegin kord elutoas kase all ka “metsapeatuse” ära, aga jõulukuusega on siiski romantilisem suhe.
See oli juba enne kooliminekut, kui lohistasin ühel jõuluõhtul enne magamaminekut teki ja padjad elutuppa ning heitsin suure kuuse alla selili, pea tüvele nii lähedal kui võimalik, silmad jõllitamas oksi, ehteid, karda ja küünlaid. Ma ei tea, kust ma sellele mõttele tulin.
Okaste vahelt paistis õrna valgust, tundus, nagu oleksin metsas varjul ja kaitstud. Tavalisest metsast olukord siiski erines: küljealune oli kuiv, hea soe oli olla ja putukaid polnud. Mis sellest, et mõni okas kukkus padjale või pähe, kuuse all veetsin edaspidi hulga oma jõuluöödest. Uni oli magus, lausa kosutav.
Minu eeskuju nakatas ka isa – võra oli lai ja ruumi jagus mitmele. Ema ma kuuse alt ei mäleta.
