Kui läheks õige jõuludeks ära

Läheks täitsa ära. Eemale vilkuvatest tuledest, kunstlikult loodud särast ja ülevast tundest. Tühja sest jõulupuust ja perega pikki päevi istumisest, mis varem või hiljem muutub parajaks agooniaks. Vähe sellest – lõpuks naistel ka maadvõtvaks kurvameelsuseks halastamatult lisanduvate kilode pärast.

Unustage ära need jutud vähem söömisest ja millest kõigest veel – laud on ju lookas ja road sellised, et ainult raudse iseloomu omanikud suudaks vastu panna. Mis õige oleks, kui kilode kogumise asemel neid hoopis maha kulutada?

Suur oli minu üllatus, kui lõpuks kesk lumiseid välju polnudki tunne selline, nagu oleksin jalge alla tallanud esivanemate hoolikalt hoitud traditsiooni. Hoopis täitsa hea oli. Mis siis et seljakott raske, ja olgu peale, et need neetud puidust matkasuusad ei tahtnud libiseda. Heakene küll, et süüa anti normi järgi ja siiski oli peoroaks tatrapuder põdrakonserviga. Rahu ja vaikus, mis tundrale vajunud, oli nii tüüne, et ajas kohati hirmu peale.

Jalg jala ette. Ikka edasi. Ja lõpuks jõuad järgmisse majakesse – sellisesse väiksesse, hubasesse, ilma elektrita, kus raudahi keset tuba. Lõkke praksuv hääl, rõõm jõkke raiutud jääaugust, et vett saada, küünlakuma ja lõpuks see, et ainukesed asjad, mille pärast tuleb muretseda, on söömine, magamine ja edasi liikumine. 

Tõesti, läheks õige jõuluks ära ja üllatuks isegi hiljem, mida kõike keha koostöös vaimuga suudab. Rõõmu liikumisest ja mõnusat piirideületamist.