Vana tark aednik Arno Pukk kõneles mulle aastaid tagasi sedasama ja rääkis mõisaparkidest, kus linnud enam ei laula. Ei laula, sest ei ela seal. Seal on turistid. Ei laula, sest pole põõsaid, kus nad saaksid pesitseda. Põõsaid aga pole sellepärast, et nende eest on raskem hoolitseda.

Kui Arno juba meelde tuli, siis tasub sedagi meenutada, et tema rääkis meist kui ökotonirahvast vahel. Uhkusega rääkis. Kes ei tea: Arno Pukk oli üks, kes kirjutas alla 40 kirjale. Aga ta oli hingelt aednik ja vereliini mööda niisamuti. Isa oli aednik, ja vanaisa.

“Ökoton ehk ökotoon (inglise ecotone) on kahe ökosüsteemi (või koosluse) vaheline siirdeala, piir (piiriala). Ökotonid on näiteks veekogu kaldavöönd (veeökosüsteemi ja maismaaökosüsteemi siirdealana), metsaserv (metsa ja niidu siirdealana) jms. Ökotone iseloomustab suhteliselt suur liigirikkus (servaefekt). Seda tingib kummagi naaberökosüsteemi liikide koos­eksisteerimine piirialal, aga ka sealsete tingimuste suur varieeruvus,” ütleb tark Vikipeedia.

Arno Pukk armastas seda mõistet seletada pildiga meist, eestlastest, kes elavad, selg metsa, pilk põllu poole, piirialal. Me oleme ka piiriäärne rahvas.

Turist omal maal

Mul muruniiduk niisiis keeldus niitmast. Ühel varahommikul leidsin ennast hoopis praami kõhust. Ilm oli sajune ja sellist tuult merel peab mandrieestlane tormiks. Sõitsin Kihnu. Argipäev oli, aga kampasid ja sõpruskondi, kes kindlasti polnud kihnlased, oli trümmitäis.

Ega sinna Kihnu heast peast oleks läinud, aga kutsuti, seltsiks vanale Valgevene kunstiprofessorist sõbrale Dimale.

Kohe kui praam sõitma hakkas, avati laevapuhvet ja enamik mehi sai seal kätte hommikuse õlle. Kampadele-sõpruskondadele osutus lähemal vaatlusel iseloomulikuks seltskondlik punnitatud naljategemine ja kottidega kaasas olevad suured kogused alkoholi. Küsisin ühelt sellilt, miks ta Kihnu õlut veab, et seal ju ka poed. Ta mulle siis seletas, et seljas kandes tuleb odavam, kui sinna poodidesse lennukiga veetud õlle ja muu napsi juurdehindlust maksta.

Eestlased sõitsid Kihnu puhkama.

Sama päeva õhtul mu kaaslased, mulle viidates, otsustasid ikkagi ka Kihnu poodi oma raha jätta ja seal kõvahäälselt kaupa teha. Minult küsis suitsu üks rängas pohmellis Kihnu mees. Küsisin talt, miks ta piinleb. Vastas, et ei taha poes trügida. Sain aru.

Mees ütles, et oli raske päev, et käis Pärnus tööbüroos ennast näitamas, ja seal peab kaine olema. Veel, ma seda muidugi oletan, aga märkasin poeletil paksu kaustikut ja mõtlesin heatahtlikult, et siin saab kaupa võlgu kui vaja.

Äkki küsis mu jutukaaslane, et kuidas ma, mandrimees, siin Kihnus õhtul nii kaine olen. Kuidagi automaatselt talle kohmasin: sellepärast, et ma pole turist. Tundus, et ta sai aru. Aga siis tulidki juba mu kaaslased. Selle nõmeda kordusnaljaga, et otsivad Valgevene kunstnikule Kihnus naist, kes toitvat ju seitse last, mehe ja ämma; et seitsmelapselisi nad leidsid, aga ämmadega olevat raskusi...

Õhtu hakul, enne poeseikasid, käisime kaemas ühele turistide grupile esinevat ansamblit Kihnumua. See oli ehe ja uhke ikka küll. Rahulik, punnitamata. Valgevene külaline Dima tegi palju pilte ja pärast päris ka. Ma ei tea, kas tal on nüüd oma hiigelpealinnas (meie linnadega võrreldes) Minskis Katrin Kumpani pilt.

Aga seda ma talle rääkisin hiljem küll, milline on näitleja saatus Eestimaal. Katrin Kumpani lavakoolikaaslane on meie presidendi naine – jah, Helle Meri. Näitleja Kumpan jääb Kihnu laste ja memmedega esinedes silma nagunii. Miski väärikus on seal selgroos. Ka see, kui ta Kihnu kommete jutu vahele poetab, et kui laps või tuletõrjuja lavale lasta, siis teisi enam tähele ei panda.

Ka Juhan Viiding õppis Kat­rini ja Hellega koos ... seoseid kui palju. Aga Kihnust jäi ikkagi meelde turistiks olemise ebamugav tunne, mis siis et mul polnud jalas lühikesi lillelisi sitspükse ja jalas varbavahesid.

Me Dimaga Kihnu muuseumis vaatasime veel Jaan Oadi maale. Ma ei öelnud talle, et mind häirivad Jaapani telekad selles muidu sümpaatses kohas. Kuidagi sama tunne tekkis, mis sealses kahes kõrtsis, kus ainus uus asi interjööris oli samast suguvõsast telekas.

Seda seal Kihnus käies küll taas aru sain, et sõpra tunned sellest, et temaga koos on hea ka vait olla. Ütlesin sõbrale, et ma ammu olen turist omal maal, ja nüüd veel ka mees, kellel pole muruniidukit.

Aukartus elu ees

Märkasin saarel olles, et üheks seltskondliku vestluse teemaks on saanud pagulased. Keegi lõunasöögilaualine teatas, et kui need on sõjapõgenikud, siis neid ei ole vaja integreerida, vaid tuleb teha leping: kui sõda lõpeb, lähevad koju tagasi.

Üks puhkaja uhkustas, nagu ütles, poliitiliselt ebakorrektsete naljadega, rääkis neegritest ja pederastidest. Ka see aeg on jälle käes, kus naljad on poliitiliselt ebakorrektsed? Kõiki neid jutte räägitakse kuulutajatoonil ja kõiketeadvalt. Sellise omasüülise alaealisuse sündroom taas.

Jaan Kaplinski kirjutas 14. juulil oma veebileheküljel, mille nimi on Ummamuudu: “Eks peavad mõnedki mind juba ammu Vene mõjuagendiks. Ise pean end terve mõistuse mõjuagendiks. Teadmises, et Eesti ei ela üle sõda, ükskõik, kes selles sõjas võidaks. Meie igatahes mitte. Ja meie välis- ja julgeolekupoliitika minu meelest ei vähenda, vaid suurendab sõjaohtu Baltikumis...”

Ma olen selle jutuga luuni päri. Mul on tunne, et põgenetakse sealt, kus on nälg ja janu. Maakera on ülerahvastatud ja raha on kogunenud käputäie rikaste kätte. Ning nemad mulle muruniidukit ei kingi.

Kaplinski seal eelviidatud sissekandes kirjutab: “Siin see on: autoriteetsed analüütikud kirjutavad sama mis mina mõni aeg tagasi. Pentagoni sõjakad Venemaa-vastased väljaastumised viitavad sellele, et USA sõjatööstuskompleks vajab uusi mega-tellimusi. Nii Ameerikast kui Euroopast.” Ühes Vene portaalis oli toodud selle riigi väljarände statistika ja seal arvud, tõestamaks, et käimas on massiline juutide lahkumine.

Oma nässus muruniiduki asemele saaksin poest iga kell uue, ja ainus mure on, kust selleks raha võtta. Iga päev on massimeedia esiuudisteks, kui palju usklikud teisi usklikke õhku lasevad, sada inimest ikka päevas. Mõtlesin, et kui samamoodi lastaks õhku kombaine – metsakombaine, lüpsikombaine... –, siis hakataks vahest vastu ja mõistus ehk tuleks koju tagasi. Sest vaata, kui palju maksab kombain! Metsakombainid mitusada tuhat, robotitega farmid miljoneid. Aga kui palju maksab inimene? Kui palju maksab Jaan Kaplinski? Mõistus ei naase!

Putukad tahavad elada

Häda küll käivitab mõistuse. Pühapäeval, kui hakkas sadama, võtsin oma niiduki, kiskusin arvatava veakoha lahti, puhastasin kõik korralikult ära, keerasin ühte kruvi, mis peaks kütust jagama, ja sain masina korda. Muru on ikka niitmata, sest sitikad ja putukad tahavad elada ja ritsikad alustavad oma laulupidu, aga teadmine, et muruniiduk töötab, teeb siiani rõõmu.

Ma ei tea, mis must saaks, kui ei oleks seda lapikest oma maad ja aeda, kus ma turist ei ole, kus olen pigem kui külaline loomulikus looduses. Sellises, kus elu tekib, et teine elu saaks tekkida, ja kus kõik on kõigega seotud. Kus on puude ja lillede ja kivide ühismälu. Isegi lilled lõhnavad mulle nüüd tugevamalt, kui nad aru said, et neist hoolin, aga seda te enam ei pea uskuma.

Oleme piiri peal, rahvas!