Kümned seenelised said rõõmsal meelel korvid täis



?
SVEN ARBET

Läinud pühapäeval viis Maaleht koos RMK rahva ja seenetarkadega kolm bussitäit seenehuvilisi Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala piiril asuva Pikkjärve metsadesse seenetarkusi omandama ja sügisande korjama.

Hommikul pealinnast startinud bussidesse mahutas ennast 170 huvilist. Seenealast nõu koos otse sambla seest üles korjatud näitlike õppevahenditega jagasid metsas seeneteadlased Tõnu Ploompuu, Teele Jairus, Veiko Kastanje, Uve Ramst ja Irma Zettur.

Nagu ikka, selgus, et seeneriik on söögiks sobilike liikmete poolest kaugelt rikkalikum, kui me keegi seda eales arvata oskaksime. Kui pärast kolmetunnist metsa all müttamist leitud isendid Tõnu Ploompuu ette laiali laotati, tuli välja, et enamik neist on toiduks kõlblikud. Iseasi, kas iga seent just peab sööma, täpsustas Ploompuu.

See käis ka ühe puujuurikat meenutava seene kohta, mis pidavat Ploompuu sõnul küll söögiks sobima, ent selle kõhtu saamine nõuab sööjalt parasjagu tahtejõudu ja visadust – on teine üsna kõva.

Eestimaal on teadaolevalt umbes 7500 seeneliiki, millest 1500 kõlbavad ka süüa.

Või teine, valkjat tarretist meenutav seen. Mükoloogid soovitasid selle koju jõudes kohe pannile lüüa ja kergelt läbi praadida. Pidavatki jääma selline sültjas ollus, aga süüa sünnib. Nojah, kui ta just oma väljanägemise tõttu gurmaanile vastu ei hakka.

Seotud lood:

Tõepoolest – kui Eestimaal on teadaolevalt oma 7500 seeneliiki, millest 1500 moel või teisel söödavad, siis tavaline seenelkäija pistab korvi ikkagi neid kümmet, heal juhul paarikümmet seenesorti, mida ta hästi teab, sisse teha oskab ja maitset hindab.

Nii rõhutas ka Uve Ramst, et kuna seentel üldkehtivaid, sealjuures ka lihtsasti mõistetavaid mürgisuse määramise tunnuseid pole, tasub korjatagi vaid neid seeni, mis juba varasemast teatud-tuntud.

Vastuse sai ka igipõline küsimus, kuidas on õige seeni korjata – kas noaga jalalt maha lõigates või sõrmede vahel koos niidistikuga maa seest välja tõmmates.

“Kui te laisk inimene olete, siis võtate noa ja lõikate. Nii saate seened palju puhtamalt kätte. Kui aga olete virk ja pärast kodus puhastamisele rohkem aega kulutada viitsite, võite seene lihtsalt maast üles sikutada,” selgitas Ploompuu.

Mõjuvad need mõlemad tegevused seenele ühtmoodi, niidistik puruneb nii või naa. Seened on sellise tegevusega harjunud ja kasvavad samal kohal ka järgmisel aastal, kui te just labidaga kogu niidistikku välja ei kaeva.

Sedakorda seenepuudust metsas ei olnud, ja kes vähegi viitsis, sai oma korvi ka täis. Või peaaegu täis. Ning läks koju kindla teadmisega, et seent, mida määrata ei suuda, toiduks tarvitada ei tohi.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare