Kuno Areng – “Pikse litaania” kestab



Kuno Areng laulupeol 2014.
Kuno Areng laulupeol 2014.Foto: Martin Dremljuga

Õnnelaps on see, kes kõnnib

Laulud taskunukas

Kannikesed silmades

Ja rohukõrred tukas

Tal on tarvis seemneiva

Väikest mullapotti

Tuhat korda rohkem kui üht

Prisket kullakotti.

Just selle riimsõnumi olid Sa valinud oma 18 aastat tagasi ilmunud elulooraamatu tiitellehele. Ju see midagi tähendas. Päris hea valik, mitu tõde sees. Ei saanud Sa elu jooksul ühtki prisket kullakotti, seevastu tuhat korda rohkem seemneivasid. Nii et – õnnelaps, laulud taskunukas...

Harjumatu on Sind sinavormis kõnetada, aga nii Sa ise meie vähestel kohtumistel nõudsid. Jäägu siis.

***

Su isa istutas vanima poja Kuno sündimise auks kodukohta tammepuu, hobune olla lõhkuma läinud ja tammeladva neljaks käristanud. Nii see tamm siiani neljaharulisena kasvab, justkui ette ennustades, et peatselt ilmale tulemas veel kolm poissi.

Seotud lood:

Nii Sinul kui tammel tuli kakskümmend aastat tagasi üle elada kohutav kaotus – ühe aasta jooksul kõik kolm nooremat venda, kellega lähedane olid, mis sest et nad Su ametit kummaliseks pidasid ja võrdsustasid kärbeste püüdmisega.

Õnnelapseks võisid end mingil määral pidada isegi Vene sõjaväkke kukkudes ja seal viis aastat vastu pidades. Said ju erandkorras lõpetatud Suhhumi muusikakooli. Ja kui ma poleks raamatus fotot näinud, oleksid kindlasti “unustanud” ütlemata, et Gustav Ernesaks Sul seal külas käis. Oli ju nii?

Hüva, RAMil olid just sealkandis ka kontserdid, aga ikkagi – “vana” tuli. Nõudis Su kasarmust välja ja viis linna peale. Sa olid siis kõigest 22aastane. Ju oli siis juba märgata seda kummalist “miskit”, mis sundis hilisemal lauluõel Ene Üleojal Su kohta ütlema: “Nagu säraküünal.”

Loe veel

Sinu enda käest oli raske midagi välja meelitada. Näiteks et suutsid 1948. aastal Rakvere I keskkooli kuldmedaliga lõpetada, või et omaaegse privileegi, autoostuloa, küll vastu võtsid, aga vennale andsid.

Õnneks oli Su ümber inimesi, kes koorilaulja andumusega jälgisid Su tegemisi, nii sai pildi kokku küll. Näiteks läksid enne kontserti koori soojaks laulma oma lemmikfraasiga: “Teeme paar takti.” Siis unustasid öeldud fraasi ning laul lauldi lõpuni ... kuni kord lustaka vandenõu tagajärjel jäi koor pärast teist takti vait. Sa pidid muusikast välja tulema, et aru pärida, mis juhtus, kuni keegi koorist kostis: ise ütlesid, et paar takti...

Sedalaadi nalju rääkis Sind ümbritsev seltskond päris palju, ja Sa ei pannud neid pahaks, nagu ka tõsisemaid sõnavahetusi.

***

Üks Su lemmikautoreid, Veljo Tormis, pihtis ju, et kirjutas oma “Hamleti laule” nagu klaverimuusikat ega mõelnud, kas seda on võimalik laulda või mitte. RAM arvas, et ei ole. Sina nii ei arvanud. Läbi surusid selle üheksahäälse loo, repertuaari kullafondi pealegi.

Küllap seepärast pühendaski Tormis just sulle oma kuulsa “Pikse litaania”, Ernesaks ise sedalaadi koorimuusikaga eriti tegelda ei tahtnud. Nii võtsid endale pühendatud loo ka enda kanda. Tundsid tungivat kohustust. Tähendab ju litaania kreeka keeles tungivat palvet. Igatahes püsib su juhatatu senini RAMi aplausirekordi tipus. Budapestis kestnud aplaus 155 sekundit. Päris kindlasti ei olnud see Sina, kes sel ajal stopperit vaatas.

Ja mis juhtus Arezzos? Itaallased ise ütlesid, et see olla olnud Tallinna Kammerkoori triumf: kaks võimsat esikohta! Ning mitte ainult. Kui laulud lauldud, hakati saalist hüüdma: piccolo maestro ... teadagi keda ... ja Sind tunnistati konkursi parimaks dirigendiks. Paljudel on meeles ka Su sellekohane ühmatus: “Mis viga head koori juhatada.”

***

Elu polnud muidugi ainult koorilaul, kakskümmend kolm korda on Sind parteisse (teadagi millisesse) tahetud suruda ja sama palju kordi suutsid Sa survele vastu seista. Kui tegin kunagi nalja, et Arenguparteisse oleksid ikka võinud minna, ei saanud Sa vist naljast aru. Ütlesid, et eestistamise ajal Grauenist Arenguks saamine Sulle väga ei meeldinudki...

Ja laulupeotule teekond tegi omal ajal suure jõnksu sisse, et veereda läbi ka Sinu sünnikohast.

Vahepeal on paljud poisid, keda RAMi ees juhatasid, manalameesteks saanud. Nüüd siis jõudsid jälle nende ette. Küll nad Su ära tunnevad, oled ju nende ees seisnud 885 kontserdil. Kogud nad kokku, ütled: “Teeme paar takti...” Ja siis müriseb Veljo Tormise Sinule pühendatud “Pikse litaania”, algusest lõpuni...

Su kolm venda, Ernesaks ja Tormis vaatavad pealt. Ja tamm – su viimne puhkepaik – kasvab edasi.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare