Eesti Toiduliidu juht
Mäletan seda päeva väga selgelt – olime perega Kuusalu vallas Kiili külas oma kolmetoalises korteris, lapsed olid siis veel väikesed ja mõlemal oli kõrge palavikuga angiin. Ja kuna meie vanaemad elasid kaugel Pärnumaal, ei saanud me kusagile välja. Vaatasime Balti ketti televiisorist.
Nutsin esmalt sellepärast, et ei saanud ise seal olla, ja teisalt selle sündmuse enda pärast. Ma tunnen ennast selliste rahvaürituste melus suurepäraselt, sellepärast mulle meeldivadki ka laulupeod. See on tohutu emotsioon, mille peolt endasse saan. ise kohal olla on midagi hoopis emotsionaalsemat võrreldes telepildi vaatamisega.
Ei tea, eks me oleks neljakesi seda ketti ehk kümne meetri võrra pikendanud. Mul on siiani kahju, et me ei saanud seal olla ja seda protestiaktsiooni kaasa teha. Iga kord, kui Balti ketist filmi näidatakse, tuleb see päev väga selgesti meelde.
Tiina Mägi
Kodulinna Maja juhataja
Iseenesest mõistetavalt olin ma toona Balti ketis.
Ma kuulun sellisesse vanuserühma, mille iga liikme südameasi pidi olema osalemine Balti ketis, Toompea kaitsmisel ja kõigil neil sündmustel, millel oli meie vabadusele otsustav tähendus.
Mäletan veel ka seda, et olin Eesti taasiseseisvumise päeval, kui kell oli juba mõned minutid üle 23, oma Toompea kodus niivõrd närvis, et muudkui käisin köögi ja toa vahet ning hakkasin lõpuks veini pudelitesse villima. Kleepisin peale sildid, millel kiri: Eesti vabariigi esimene.
Kui haamrilöök oli kõlanud, võtsin oma veinid ja läksin lossiplatsile, uskudes, et see on rahvast paksult täis ja saan otsuse langetajatele oma veini pakkuda. Ei olnud seal aga õieti kedagi, ainult viis punkarit.
Veini õnnestus siiski mõnele pakkuda. Viimase pudeli sellest ajast jõime tühjaks kaks aastat tagasi.
Ma olen ikka mõelnud, et kui palju on tänapäeval neid, kes avalikkuses koputavad endale vastu rinda või südant, aga siis lähevad koju ja tegelikkuses teevad kõike muud kui seda, mis Eesti riigile oleks vajalik ja kasulik.
Peeter Langovits
fotograaf
Olin tol ajal tööl ETA fototoimetuses ja koordineerisin kõikide meie fotograafide tööd. Eestis oli väga palju välisajakirjanikke, kes kõige siin toimuva vastu väga suurt huvi üles näitasid.
Balti ketist on mul kõige paremad mälestused. Need meenutused ja mälestused kõigist tolle aja sündmustest ning samuti minu osalus selles on põhjalikult kirja pandud Küllo Arjaka raamatus, mis toonaseid sündmusi kajastab ja mis peaks kohe-kohe ilmuma.
Minul õnnestus pildistada Balti ketti alates Toompeast kuni Pärnu maanteeni. Olukord tervikuna oli rahulik ja inimesed olid väga sõbralikud.
Kus olid sina Balti keti toimumise päeval? Anna meile sellest teada Maalehe Facebooki seinal. Kõigi vastanute vahel loosime välja kolm Maalehe termostassi.
