Küsitlus: Mis Eesti elus vääriks maalidel jäädvustamist?
Mart Timmi,
Jaagumäe talu peremees
Meil on Võrumaa Toidukeskuse söögisaalis suur pannoo. Andsime Navitrollale vabad käed selle maalimiseks. Sisuks on praegune roheline Eesti ja tulevane kõrbe Eesti, kui kliimamuutused ja keemia mõju avaldavad.
Praegu on minu jaoks kõige häirivam tehnilise revolutsiooni järel inimese tarbetuks muutumine, mis tekitab mittevajalikud töökohad, mida hakatakse kunstlikult looma. Iseasi, kuidas kunstnikud saavad seda maalil kujutada. Võib-olla nii, et robotid lüpsavad ja naised istuvad mängupõrgus. See meid tapab tegelikult ja on paljude rahulolematuse põhjus. Tehnika pealetungiga seotu ongi kurja juur – töötute massid luusivad ringi ja paljudel inimestel on motivatsioon ära kadunud. Kui ikka otsid kolm-neli aastat töökohta, siis muutud paratamatult radikaaliks. Seetõttu ongi meil nii palju töötajaid ja me ei ürita masinate abil inimeste tööd ära teha ning efektiivsemaks muutuda.
Teine valus teema, mida võiks käsitleda, on seotud seakatkuga. Seakatku kolmas ehk punane tsoon kehtestati tervel Võrumaal, kuigi katku surnud siga leiti meist 3 km kauguselt. Ekseko on katkupiirkonna lähedal, kuid jäi tsoonist välja. Kui pärast kolmanda tsooni liha hakati ostma, pani Ekseko selle kinni. Maaliga saaks selles vallas monopoli tänada.
Epp Marguste,
graafik
Eestimaal on võrratult palju seesugust, mida kunstnikel häbisse jäämata tasuks jäädvustada.
Muidugi, tehnika praeguse taseme juures võib nii mõnelegi näida, et ülikvaliteetsetele värvipiltidele kunstniku pintsel vastu ei saa. Et traditsioonilised teemad on oma aja lootusetult ära elanud, kuuluvad kitši alla ja nõnda edasi.
Seetõttu peab kunstnik otsima valdkondi, mis elust, ilust ja tegelikkusest hoopis eemal. Näiteks miks pole keegi kujutanud võimsaid ja haaravaid stseene laulvast revolutsioonist. Inimestest, kes ennastsalgavalt aitasid meil jõuda lausa uskumatute saavutusteni. Ühesõnaga meist endist. Aegadel, oludes.
Miks Eesti loodus, imekaunis maa meie kunstnikke enam ei paelu, on omaette küsimus. Nagu oleks lihtsameelne kujutada läbi loovisikute maad, mis meid siin elama on inspireerinud ilmatu pikka aega. Kuidas võib midagi seesugust olla ajast ja arust, eilne päev jne. Jah, väikesed me võime olla, ent vaesed mitte mingil juhul.
Teet Kallas,
kirjanik
Küsimus tundus algul kummaliselt konkreetne, isegi nagu lokaalse sihitusega (et näiteks igasse vallamajja paar-kolm kohalikku kaunismaastikku või õliportreed kohalikest prominentidest). Siis jäin järele mõtlema ja avastasin, et see on hoopis globaalne küsimus.
Keda ja mida maalida? See on loomulikult iga kunstniku enda asi. Aga jah, elame juba mitukümmend aastat lausa totalitaarses postmodernismis, ja neid, kes ka tegelikult maalida mõistavad, polegi enam liiga palju.
Pean silmas ennekõike õlimaali. Üha enam samastub kunstnik minu jaoks kellegagi, kes seisab oma uue taiese kõrval ja seletab rumalale publikule ninakalt, mida ta tegelikult silmas pidas. Kas inimhinge tumedat sügavust või hoopis soovi lennata vabalt kui lind. Taies aga on näiteks kolm lakke riputatud suusakeppi, üks neist õlivärviga triibuliseks värvitud.
Liialdan muidugi, aga mõnikord tundub, et maastikud ja portreed on jäetud amatööride või suisa diletantide pärusmaaks. Kui rääkida kõrgkunsti tasemel portreest sel sajandil, meenub ennekõike Aapo Pukk. Tema ei häbene olla see kunstnik, kes peaks oma pildi kõrval seisma ja selgitama, kus on modelli nina, kus kõrvad.
Ma ei tea, kui karmid on lood praegu, aga tean juhtumit hilismöödanikust, et ühes kunstikoolis kaebasid tudengid oma õppejõu peale – too sundis neid joonistama! Et kellele seda veel vaja…
Ah, mis ma torisen. Küllap teavad kõik – selleks, et helisid luua, peab tundma noodikirja. Ning selleks, et luua maastikumaale ja portreesid, peab oskama joonistada ja pintslit kasutada.
Ükskord tulevad need niikuinii meie näitusesaalidesse tagasi.
