Riho Västrikul on mitmeaastase töö tulemusel valminud dokumentaalsari, mis vaatleb aega ja inimesi dokumentalistide pilgu ning tööde kaudu. Sari sai pealkirjaks “Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv”. ETV2 ekraanile jõuab see 19. oktoobril.
Riho Västrik, sarja pealkiri on intrigeeriv. Kas Eesti dokumentalistika erineb kuidagi mujal maailmas tehtavast?
Eesti dokumentalistika oli osa Nõukogude Liidu omast. Totalitaarses riigis oli väljendusvabadusega kitsas, seetõttu otsiti viise, kuidas rääkida südamele olulistest asjadest nii, et see ideoloogiavalvurite filtrist läbi läheks. Üks võimalus oli kasutada poeetilist laadi, tuua ekraanile “progressi kiirteelt” kõrvale jäänud maakohti, mis väliselt nägid välja nagu esimese Eesti Vabariigi ajal, näidata inimesi, kes sarnanesid pigem Tammsaare “Tõe ja õiguse” kui Smuuli “Järvesuu poiste brigaadi” tegelastega. Selline areng erines lääne dokumentalistika suundumustest, kus 1960ndate alguses püüeldi vahetule elu kajastamisele ning rõõmustati, et lõpuks ometi saab heli ja pilti sünkroonselt salvestada kergete riistadega. Meie poeetilised filmid sarnanesid oma olemuselt pigem tummfilmidega, kus rõhk oli pildil.
