Allakirjutanu on raamatukese hoolega ja mitu korda läbi rehitsenud ning avastanud taas, et enim lihvitud pärlid seal ongi Meri enda ühmatused, jahmatused, lausa ehmatused ja see lugemise lahedaks teebki. Jäängi peamiselt nende nn lennartismide väljatoomisele pidama, sest on, millest pidada. Kas või kaater, millega tollane peaminister Edgar Savisaar putšijärgsesse Eestisse Soomest tagasi pidi sõitma. See olla olnud “ajaloo tarvis ahastamapanevalt väike”.

Kõik “lennartismid” ei olegi raamatus sõnadeks rüütatud. Suur hulk neist formeerus ka tegudeks. Kas või uhke renditud limusiin, millega Eesti välisminister Meri oma Soome ametivennale tunnustamise palve kätte viis, pidi sõitma kõigest paarsada meetrit. Uhke ikkagi! Bensiinigi kulus vähe. Ja kohale jõudes püüdis tollane Soome välisminister Paavo Väyrynen isegi vaimutseda, öeldes: “Vaata aga vaata, sealt tuleb jälle meie sõber Lennart ja sedakorda paistab tal isegi mingi kirjatükk kaasas olevat”. Ja meie mehe vastus: “Seda küll, ja kui sina, Paavo, juhtud teadma või mäletama, et ma olen peale kõige muu ka kirjanik, siis on see ju igati loomulik, et mingid tekstid on mul alati kaasas.”

Diplomaatiline pingpong sellega veel ei lõpe. Ajakirjaniku küsimuse peale, et kas Meri oskas ette kujutada, et on kunagi koos Väyryneniga sellises olukorras, vastab Meri: “Olin selles kindel, et nii juhtub, aga et too teine on Väyrynen, seda ei osanud ma ette näha.”

Meri on mängur

Raamatust õhkub arusaam, et Meri on mängur, lemmikpartiiks ehk just diplomaatiline pokker. Omal ajal ilmunud ENEgi kohta, mida praegu euro kaupa saada on ning mis täis vananenud tõdesid ja valesid, oskas mängur ennekõike rõhutada sarja muljetavaldavat trükiarvu, lisades: “Möödunud sajandi keskel olid kirjaoskuse poolest Euroopas esikohal šotlased, eestlased ja soomlased.”

Vahemärkusena muide saame teada ka, miks meie esimese presidendi (noh, hea küll, teise) eesnimi just selline on. Nimelt oli Lennarti ema põline rannarootslane, kellele sealne aktsent ka eesti keelt rääkides elu lõpuni alles jäi.

Eestile elatud elud

Raamatu põhjal jääb üle ainult heameelt tunda, et praegusel kremlimeelsel trollibandel ei ole fotomaterjali, kus väike Lennart Hitleri-aegses Berliinis sama väikese haakristilipuga marsib (tõsi, isa Georg olla hiljem selle lausa katki murdnud). Oi kui palju sellest tühjast tüli oleks sündinud.

Raamatust saame teada ka siiani veritseva teema, n-ö hääletu alistamise Lennart Meri isikliku arvamuse (lk 42).

“Vikerkaare värvid” peaks kurioossete faktidega paeluma ka mälumängijaid. Kas või see, et Eesti iseseisvuse kaotamise viimase sõnavalangu luges 1940. aasta 6. augustil ette seltsimees Otto V. Kuusinen just soome keeles. Kui see poleks kurb, oleks see naljakas. Aga ei ole, nagu ka Kulle Raigi kirjutatud raamatu edasine sisu on pigem täis groteske, üllatusi ja vaata et vallatusigi.

Näiteks peeti Lennartit pärast Venemaa aastaid Eestisse naasnuna kiilaks aetud pea ja rõugearmide tõttu tüüpiliseks Venemaa eestlaseks. Seda arvamust süvendas tema vene aktsendiga eesti keel … ja sellise mehe valisime oma presidendiks.

Suur lubaja

Eestlased on terves Nõukogude Liidus ainuke rahvas, kes teadis, et Lech Wałęsal on vuntsid.
Lennart Meri

Samas oli meie president suur lubaja, teatud põhjusel otsustas ta pärast järjekordset välismaale sõidu keeldu, et enne ta sinna ei lähe, kui nõukogude ametnikud paluvad tal seda teha. Muide, see tõotus läkski täide, 20 aastat hiljem, aga äge ikkagi.

Retsensiooni formaat ei võimalda kõigest laiutavalt kirjutada, seega toon ära vaid paar “lennartismi”, jäägu muud lugeja isik­- likku avastamist ootama. Usku- ge, need on esiletoomist väärt.

“Eestlased on terves Nõu­kogude Liidus ainuke rahvas, kes teadis, et Lech Wałęsal on vuntsid.” (Vihje Soome TV levile Eestis.)

“Ilus. Kuid kahjuks ei puhu teie vestibüülis tuul.” (Vastu­hammustus USA välisministrile James Bakerile, kes teavitas Merit, et ministeeriumis on kõik need aastat olnud ka Eesti lipp.)

Raamat on neid pärleid täis. Meri öeldud või Meri puhul ja kohta. Täiesti kosutav ja kasulik lugemine.